Sõnaraamat selgitab: klounaad on “tsirkusenumber klounidega”. Ülekantud tähenduses öeldakse-kirjutatakse klounaad aga siis, kui jutt käib veiderdamisest-tembutamisest. Mul oli äsja põhjust kirjutada ühele suurele uudisteagentuurile, et Eesti valitsus võib lähitundidel koost laguneda tänu siseminister Mart Helme kas kehvasti või isegi provokatiivselt valitud sõnadele seoses sellega, et Soome sai endale hiljuti noorevõitu peaministri Sanna Marini näol, kes paistab silma oma küllaltki radikaalse vasakpoolsuse poolest.
Eesti president tormas esimesel võimalusel vabandama soomlaste ees. Pärast kisa-kära puhkemist süüdistas Helme ajakirjandust tema sõnade ettenähtud konteksti väänamises, ja vabandas soomlaste ees, et eesti meedia sihukese käki keeranud on. Peaminister Jüri Ratas uuris hajameelse pilguga mobiiltelefoni, kui Helme selgitusi andis, lausus siis midagi stiilis “pole miskit”, ning seejärel liikus Eesti riigi karavan lihtsalt edasi.
Mul oli enesel juba varem plaan siinsamas Vaba Eesti Sõna veergudel muremõtteid väljendada sel teemal, kuna Sanna Marinil on tõesti komme tõsta rusikasse pandud kätt õhku ning sageli hüüatada “seltsimees” oma “parteigenossedele”. Kahetsen, et mul pole siiani juhust olnud satiiride kirjutamise kunsti eriti õppida ega kätt proovida tolles žanris, kuna antud juhul eksisteerivad selles loos tõesti kõik tragikomöödia elemendid.
EKRE juhi Helme furoori põhjustanud jutt ühes ekrelastele kuuluvas raadiokanalis viis kuulajad tõelisele ajalooekskursioonile, mille sisu mõistaksid hästi küll vist vaid meie piirkonnas elavad ajaloohuvilised ja fennofiilid. Helme rääkis sellest, kuidas elukutseline nõukogude revolutsionäär Lenin olla kiitnud kommunistlikke ühiskondi, kus isegi toatüdrukutest võivad võrsuda ministrid (Sanna Marin on noorema inimesena poeletis kassapidajana töötanud). Kuid just seda juttu kassapidajatest olla eesti leheneegrid valesti mõistnud, sest Helme tegelik kavatsus olla olnud Marinit tunnustada. “Vaata, kui tubli noor naine – saab 34 aastaselt peaministriks”.
Ühes asjas oli Helmel kindlasti õigus. Oma pikemas raadiovestluses mainis ta, et soome sotsiaaldemokraadid oleksid 1918. a. verises Soome kodusõjas ehk “kodusõjas” oma riigi iseseisvaks saamise peaaegu eos hävitanud, sest nn punased või siis punakaart oli just nimelt sotside ümber koondunud, ja nende eesmärk, olles innustunud äsjasest oktoobrirevolutsioonist soomlaste naaberriigis Nõukogude Venes, oli takistada “kodanliku” Soome Vabariigi sündi.
Kuid kas Sanna Marini eesmärk on tõesti Soomet likvideerida, nagu Helme raadiosaates süüdistas? See jäägu siiski teiste otsustada, et kas on parem saada uuesti suveräänseks, nagu juhtub lähiajal Brexitit teostava Suurbritanniaga või kas soomlased peaksid eelistama edasitoimimist Euroopa Liidu vennalikus provintside peres, loovutades iga mööduva aastaga aina suuremaid osi oma riiklikust sõltumatusest Brüsseli direktiividele.
Antud juhul on põhiline probleem selles, et tillukesel ja mitte eriti hästi relvastatud riigil nagu Eestil ei maksa oma lähedasi naabreid õrritada ega võimaldada oma kõrgetel esindajatel tekitada väikseimat kahtlustustki, nagu me irvitaksime naabrite üle. Suurriigi president nagu Donald J. Trump võib Twitteris säutsuda teiste riikide kohta, mida süda lustib, ilma et maailm sellest veel USA jaoks lõpeks, kuid väikesel Eestil on pigem vaja sõprussuhteid säilitada seal, kus vähegi võimalik. Nagu vanad roomlased ütlesid: “Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale”. (Ehk: lihtsurelikud ja põnnid ei või enesele lubada selliseid asju, mida suured ja võimsad enesele juba muretumalt lubada võivad). On vaks vahet, kas Jüri Estam New Yorgi eestikeelse ajalehes oma arvamusi avaldab või siseminister kas kogemata või meelega meie suhteid Soomega keerulisemaks muudab, ja seda pealegi veel Eestile kasutult.
Kuid kui juba asuda saja aasta taguste sündmuste pärusmaale, siis minu mõtted liiguvad hoopis Eesti Rahvaväe kaevikutesse Narva all detsembris 1919. Praeguseks hetkeks 100 aasta eest, kui siinne jutulõng edeneb juba teemal “Eesti olukord versus Soome olukord aastail 1918-1919”, olid Eesti väed juba ammu purustanud Landesveeri Lätis ja Tartus käisid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaalt Eestisse läkitud diplomaadi Adolf Joffe ja eesti juristi Jaan Poska vahel.
Eesti väed olid 1919. aasta lõpuks karastunud ja märgatavalt paremini varustatud kui Vabadussõja alguses, mil võideldi ja külmetati omaenda kodunt kaasa võetud riietes ja üldpilt oli sageli trööstitu. 1919. a sügistalvel paiskasid Vene punaste kindralid Narva ja Petserimaa all aina uusi diviise lahingusse kavatsusega, et nii saab Eestit äkki Tartus sundida läbirääkimistelauas järelandmisi tegema. Kui meie üksused oleksid siis araks löönud, oleks ka Eesti Vabariigi territoorium võinud kujuneda märksa väiksemaks, kui see tegelikult meie jaoks välja kujunes.
Aastal 2020 võime hakata kas ajaloolase või vähemalt tugitooliajaloolase pilguga mõtteis seda jälgima, kuidas Eesti Wabariik – nüüd juba rahu tingimustes – välja kujunes ja edenes.
Ise mõtlen 31. detsembril kindlasti sellele, kuidas sõdurijõulud võisid välja näha rindel ja rinde tagalas (aga ka uue aastakümne vastuvõtmisele sõjatandril), mil pilvede all ei õitsenud ilutulestiku nö buketid, vaid lendasid hoopis militaarsed signaal- ja valgustusraketid, täristati relvadest ja lõhkesid mürsud. Rööbiti 1919. a. viimaste raskete lahingutega toimusid 29.-31. detsembril Tartus viimased arutlused venelastega piiri ja tulevase sõjalise julgeoleku küsimustes. Sündimas oli nüüd juba kindla peale Eesti riik. Nagu ütles meie delegatsiooni juhtinud Poska, valmistus Eesti esimest korda 700 aasta kestel “oma rahva tulevase saatuse lõplikult määrama”.
Mõtlen ise tänuga ühe jõuluõhtu peale ammu-ammu New Jersey osariigis, kuhu mu sõjaväelasest kaaslane Jay Calhoun ja mina – samuti sõduri riietuses – istusime ühe lahke eesti perekonna söögilauda ja meid nö kätel kanti. Sõbrake Jay suri mõni kuu hiljem mootorrattaõnnetuses, ja nüüd on ka meid nii paljude aastate eest kostitanud eesti pere liikmed taevaisa juurde läinud, kuid tänutunne elab minus edasi.
Eesti jõulud on võrratud. Kui suudame, siis kasutame kõik oma kujutlusvõimet, et veeta need jõulud mõtteis koos! Tõstan 1. jaanuari esimestel sekunditel VES tellijate, toimetajate ja talitajate perele ning saabuvale aastakümnele mõeldes šampuseklaasi kõrgele!
Õndsaid pühi ja head uut aastat!
Jüri Estam
