Selline vaade avanes päikselisel Riigikogu valimiste hommikul, pühapäeval 3. märtsil Ristiku põhikooli fuajees. Siia, Põhja-Tallinna valimisjaoskonda nr 83 olid oodatud hääletama kodanikud, kelle elukohajärgne sissekirjutus Rahvastikuregistris on antud valmisringkonnas ehk Pelgulinna asumi idapoolses osas. Need kaunite sepistega eraldatud ja nummerdatud ruumikesed ei ole aga ei hääletamiskabiinid ega ka hääletamisjaoskonnas korda rikunute kinnipidamispuurid. Tegemist on õpilaste valgusküllaste garderoobidega, ilmselt klasside kaupa.
Mina jäingi selle ruumi kaunistusi ja meelelolu imetlema, sest mul polnud siin hääletamiskabiini asja. Hääletamine toimus ühes järgmise korruse klassiruumis ja sinna läks meie Lauri-Issi, kelle sissekirjutus on tema endises elupaigas, Pelgulinna Pebre tänaval. Minu ametlik sissekirjutus on aga minu kunagises elupaigas kesklinnas, nii et mina läksin hoopistükkis hääletama jaoskonda nr 14, Solarise kaubanduskeskuses! (mitte ligilähedaltki nii kauni meeleoluga paik, kui antud õppeasutus.) Kui me poleks viitsinud mööda linna ringi kihutada antud lipupäeval, oleksime saanud osaleda eelhääletusel teatud kuupäevadel väljaspool oma elukohta korraldavates valimisjaoskonnas ehk siis meile praegusele ühiskodule kõige lähemal jaoskonnas nr 77, Stroomi (kaubandus)keskuses, mis on lausa meie tänavas. Või oleks ammu juba püsti tõusmata hääletanud e(lektroonilisel)-teel ehk interneti kaudu, nagu tegi seda rekordiliselt 247 232 valijat. Muidugi oleks see olnud lihtsam ja aegasäästvam, kuid siis ei oleks sattunud Ristiku põhikooli imetlema ega kogenud seda uhket ristitegemise tunnet, sedeli tembeldamist ja hääletuskasti laskmist.
Kooli koduleheküljel kirjutatakse: “Ristiku põhikool tegutseb vanas ja väärikas hoones. Selle projekteeris 1930ndate aastate Eesti tunnustatumaid arhitekte, Tallinna peaarhitekt Herbert Voldemar Johanson (10.09.1884 Haljala – 24.09.1964 Göteborg). 1928. aasta oktoobris valmis Ristiku (tol ajal Oskari) tänava lõpus peaaegu kesk lagedat välja koolimaja, Tallinna 17. Algkool, mida peeti Eesti selle perioodi ilusaimaks koolihooneks. Värvilahendused helepruunist pähkelpruunini, kirsipunane, metsaroheline, valge – kõik looduse värvid. Kergus. Heledus. Värvirõõm.” (Ristiku tänava esialgne nimi oli alates 1910. aastast Oskari tänav. Praeguse nimetuse sai tänav 25. mail 1939. Oskari tänava nimetus olevat tulnud Pelgulinna maaala endise omaniku, raehärra Oskar Gregory eesnime järgi. Allikas: Jaak Juske blogi. Ajaloolane Jaak Juske kandideeris Sotsiaaldemokraatide nimekirjas just selles valimisjaoskonnas, olles ise pelgulinlane.)
“On tähelepanuväärne, et Ristiku põhikooli koridoride ornamentika mustrilahendus on sarnane Eesti riigikogu hoone omaga, sest arhitekt Johanson oli ka riigikogu hoone projekti autor.
Aastail 1946–1961 paiknes selles hoones Tallinna 17. Keskkool. Ristiku põhikool on 1973. aastal asutatud Tallinna 3. Logopeediakooli õigusjärglane. 1999. aastal algas kapitaalremont. Maja renoveeriti muinsuskaitse järelevalve all. Saali peale ehitati välja neljas korrus. Koos majaga tegi uuenduskuuri läbi ka kooli ümbrus. Ristiku tänava kool avati taas pidulikult 31. augustil 2000. Helebeež maja, valged dekoratiivsed hiigelmunad paekivihallil trepil, säras endises ilus – nagu ehitusvalmilt 1929. aastal, olles Eesti Vabariigi ilusaim koolihoone.”
Koolihoonet on kasutatud ajalooainelistes filmides, näiteks filmis “Nimed marmortahvlil”.
„Minu Ristikheina kool, see on meie töö ja hool.” (Koolilaul)
Olles oma kodanikukohust täites kahe jalaga koolimaja kääksuval puitpõrandal, on mõistus selgem ja otsused loodetavasti õigemad. Põhimõttelised ja lootust täis igal juhul.
Foto ja tekst:
Riina Kindlam,
Tallinn
