Pidu kulmineerub: reede ja laupäev
Reedehommikused kooriproovid läksid üle ootuste hästi. Lääneranniku Eesti Ühendkooridele andis rohkesti värvi ja sära juurde Oregoni osariigi Clackamas Community Kolledzi koor Unistus. Järjekordne näide eestimeelsete ameeriklaste kaasamisest!
Kooriproovidega samaaegselt tulid kokku sõjaveteranid ja teised huvilised, et kuulda Arvo Vercameri loengut Eesti sõjaajaloost. Arvo on põhjalikult uurinud Balti riikide lippude, sõduri riietuse ja sõjamasinate ajalugu. Tema jooniseid ja kirjutisi võib leida sellekohastes artiklites nii trüki- kui ka veebikirjanduses.
Kontsertetenduse “Eesti aja laul” tõi Seattle’isse Eesti tippnäitlejatest ja muusikutest koosnev Kaunimate Aastate Vennaskond. Tartust pärit kooslus ühendab mu kodulinna näitlejaid-muusikuid, kes 16 aastat tagasi said kokku Kulno Süvalepa lauludel põhineva kontsertetenduse “Kaunimad aastad su elus” tegemisel ning armastus koos muusikat teha on neid liitnud siiani. Vaimukast energiast tulvil lood ja laulud viisid kuulajad-vaatajad läbi tsaariaja, esimese vabariigi ja II maailmasõja järgse Eesti, lootusest tulvil laulva revolutsiooni aja, lõpetades taas vabas Eestis. Naeruturtsatusi ja äratundmisrõõmu jagus lääneranniku publikul küllaga ja mõnedki lood haarasid rahvast kaasa laulma.
Kontserdi järel said need, kes polnud laulu-ja tantsupeo peaprooviga seotud, osaleda ERKÜ koosolekul ning seejärel nautida ülikooli kokkade poolt valmistatud Eesti toitu. Malle Hannibali soovituste kohaselt olid valminud seapraad ja kotletid, lisandiks hapukapsad, keedukartulid või kartulivorm küüslauguga. Magustoiduks oli roosamanna! Peale eestipärast kehakinnitust liikus rahvas laulukaart asendava Kane Hall’is asuva kontserdisaali poole.
Tantsu- ja laulupidu oli LEP-i kõige rahvarohkem üritus ja seda planeerides mõtles korraldustoimkond ka Seattle’i elanikkonda kaasata. Arvestades seda, et filmi “Laulev revolutsioon” näidati Seattle’is esialgselt ette nähtud nädala asemel rahva soovil veel teinegi nädal, olime kindlad, et laulu- ja tantsuüritusele jätkub huvilisi ka linnarahva seas. Umbkaudu oligi koos lauljate ja tantsijatega saalis 550-600 inimest ja Ramona Holmesi lavastatud fantastiline pidu sai rohke kiituse osaliseks. Mis tegi siis selle peo nii võluvaks? Esiteks muidugi see, et üleminek erinevate numbrite vahel oli sujuv, teiseks, et laulude põimimine tantsulise osaga pakkus toredat vaheldust ning kolmandaks, lääneranniku ühendatud laste laulu-ja tantsuansambli esinemine. Laste esinemine oli niivõrd südamlik ja imearmas, et see vaevalt sai kedagi tundetuks jätta, allakirjutanul lähevad igal juhul neid ridu kirjutades silmad kalkvele. Helve Kalmannile ja Janne Sepale Portlandist suured kiidu-ja tänusõnad, et nad võtsid ette koordineerida lapsi Vancouverist, Portlandist kuni Los Angeles’eni välja. Neist lastest kasvavad ju tulevased Lääneranniku Päevade edasikandjad!
Laulupeost jääb meelde veel Portlandi kandleansambli juhi Giles Buser-Molatore juhendatud regilaul ja koori Unistus solisti, Joshua Weiri kirjutatud ja koos kooriga ettekantud laul “Thankful” (“Tänulik”), mis oli kirjutatud tänuks Eesti rahvale. Tänud eestlastele ja eriti Portlandi eestlaskonnale koostöö võimaldamise eest andis üle ka koori Unistus juhataja Lonnie Cline. Dirigent Cline lisas, et peale tema esimest laulupeo kogemust Eestis ja eesti koorimuusika tundmaõppimist, on tema elu täiesti muutunud.
Laupäevahommikusel kontsertjumalateenistusel võis suurepärase akustikaga kirikusaalis nautida LEP 2009 ühendkooride ja segakoor Unistus poolt esitatud koraale ning kuulda Portlandi kandleansambli mängu. Jumalasõna andsid edasi peapiiskop Dr. Andres Taul, USA praost Thomas Vaga, abipraost Hendrik Laur, õpetaja Walter Johanson ja diakon Kalle Merilo. Peapiiskop märkis ära rõõmu ja sära, mida ta piduliste näost näha võis ja lisas, et seekordsete lääneranniku eestlaste ettevõtmisele ei ole võrdväärset Torontos ega ka mujal Kanadas.
Laupäeva pärastlõunal oli aeg sammud seada Ülikooli Okeanograafia osakonna sadamasse, kus pidulisi ootas Eesti lipuga ehitud Argosi kruiisilaev. Oh seda suminat, mis selle laeva peal oli – kus aeti juttu ja loodi uusi tutvusi, kus mängis pill ning lauldi. Laeva peal juba igav ei hakanud. Tiina ja Mark Muld’il tuli festivali motoga seoses tore idee – riputada festivalipaikadesse üles plakat, kuhu rahvas saaks kirja panna naljakad eestikeelsed sõnad, ütlemised jms. Laeva peal oli plakat kohe baarileti vastas seina peal. Sellelt võis leida vaidlusi eesti õigekeele osas. Kas tõesti võib olla eesti keeles sõna, kus neli sarnast täishäälikut üksteise kõrval nagu “jää-äär” ja “kuu-uurija”? Mitu “s” tähte on selliste sõnade lõpus nagu “an-erjas” ja “ananass”? Kas müts on “nokaga” või “nokuga”?…
Kiana puhkemaja sadamasse jõudes tervitas saabunuid tuttav sini-must-valge lipp ning puhkemaja õuel pea sama palju rahvast kui laeva peal. Need, kes laevale ei mahtunud, sõitsid kohale oma autodega kasutades liinipraami. Kohaletulnutele pakuti merekarbisuppi ning kaunis looduses oli kõigil võimalus oma äranägemise järgi aega viita. Peagi meelitas lepasuitsu hõnguline grillitud lõhekala osalejad kaetud laudadega suurde söögisaali. Magustoidu kõrvale pakkus Kaunimate Aastate Vennaskond muusikalise vahepala ja kutsus rahvast kaasa laulma. Seejärel viis Seattle’i rahvatantsurühm Tuhandest Tuulest, eesotsas Caroli Herrick’uga, kõiki õuemurule. Lühikese eeskava järel oli suur jagu pidulisi Liina Teose juhendatud pillimeeste saatel perekonnavalssi keerutamas ning tantsimata ei jäänud ka eestlaste kõige vanem teadaolev rahvatants “Kaerajaan”.
Siin ka üks vaheseik. Nimelt läks pillimees Toomas Lungel Kiana puhkemajja tulles laeval kaduma miniatuurne akordion. Inimesi käis üksteise järgi seda laeval tulutult otsimas, kuni Kanadast pärit hambaaarst Marit läks ise asja kontrollima. Marit arvas, et oli laeval näinud midagi kahtlast prügikastist välja paistmas. Selleks ajaks, kui tema laevale sai olid prügikotid juba prügikastidest välja tõstetud ja silma alt ära. Marit teadis, mida ta otsis ja kõikide suureks rõõmuks õnnestus tal antiikne pill prügikottide läbikompamise abil üles leida.
Paraku pidi ka see pidu lõppema. LEP 2009 president Tom Napa kutsus kõiki ühisesse ringi, et tänada kohaletulnuid LEP-i traditsiooni toetamise eest ja kõiki, kes festivali korraldamisel oma abi ja talenti jagasid. Tom Napa nägu säras rahulolust ja rõõmus, kui sai LEP-i lipu edastada San Fransisco esindajale Mati Otsmaale järgmise festivali korraldmiseks. Enne lahkumist laulsid tavapärasesse sõprusringi ühendatud pidulised laulu “Ajaratas”. Neil, kes laevareisi said kaasa teha, oli võimalus nautida veel paar tundi lõbusat sõitu koos uute ja vanade tuttavatega kuni Seattle’i linnatuled paistma hakkasid.
Kui laevamootori mürin Ballardi lüüside juures oodates vaibus, võtsid Kaunimate Aastate Vennaskonna mehed uuesti pillilood üles. Pillimeestega ühines ka Vancouverist pärit Aarne Tork ja ühised laulud kõlasid niikaua, kui laev taas sadamasse oli jõudnud. Lääneranniku päevadest osavõtjatele olid Kaunimate Aastate Vennaskonna poolt pakutud muusikalised etteastumised, nende energia ja suhtlemine publikuga suureks kingituseks. Korraldajate poolt tahan anda edasi suured tänud, et “viisik” Eestist rahvale nii palju toredaid elamusi pakkus. Südamest tänud ka hr. Aho Rebasele, kes Eesti Vabariigi esindajana andis innustavat teavet Eesti rahvuskaaslastele väljaspool Kodu-Eestit ja muidugi Rahvuskaaslaste Fondile Kaunimate Aastate Vennaskonna sõidukulude toetamise eest.
Osal peolistest jätkus ikka veel jaksu ja lauluhimu ka peale ametliku festivali lõppu. Kui Salakõrts oma uksed hommikul kell kaks sulges, jätkus pidu ühiselamus ikka hommikuni välja.
Kümmekond eestlast võttis järgneval päeval ette nädalase reisi kruiisilaeval Alaskale. Kaunimate Aastate Vennaskond koos saatjatega aga reisis Olümpia poolsaarele, et USA kõige loodepoolsemas tipus Makah Indiaanlaste kultuuripäevade lõpetamisest osa saada ning vihmamets ja ookean ära kaeda.
Tänaseks on LEP 2009 külalised ja osalejad kenasti tagasi kodudesse jõudnud. Jääme ootama järgmisi lääneranniku päevi kahe aasta pärast. Muudatus on toimunud festivali toimumiskoha suhtes. Portlandi Eesti Selts kutsub kõiki XXX Lääneranniku Eesti Päevi tähistama aastal 2011 Oregoni mail. See annab San Francisco eestlastele eesotsas Mati Otsmaaga aega järmise LEP-i festivali korraldamiseks nelja aasta pärast.
Seattle’i eestlaste korraldatud festivali tuli Eesti uudiste jaoks vahendama ka ETV ja ERR väliskorrespondent Neeme Raud ja “Aktuaalses Kaameras” näidatud kahte uudistelõiku on võimalus lugejal vaadata ERR kodulehelt.
Kalev Sepp, Kent Shuey, Arvo Vercamer, Evert Rekk, Olev Rumm ja Arved Plaks jäädvustasid Lääneranniku Päevad pildile ja videolindile. Anname Teile teada LEP 2009 veebilehe kaudu kust on võimalik visuaalset mälestust vaadata ja endale soetada.
Tiina Oviir
