See on tarkusepärl, mida mu väimees George Sterling mu naisele oma kaunis kodus Albanys New Yorgi osariigis teada andis. Heli küsis George’ilt, milles on saladus, et nad minu tütre Maarikaga nii hästi läbi saavad. Neil on keeruline päevaplaan, mõlemad töötavad ja kasvatavad kolmeaastast tütart. Asja teeb lihtsamaks see, et vanaema elab lähedal ja vajadusel tuleb appi, aga ka tema käib tööl. George on õppinud ära elu suurima saladuse, mis ei ole Ayn Randi isekuse filosoofia, vaid see, et kui sinu ümber olevad inimesed on õnnelikud, siis on suur võimalus selleks, et ka sina oled õnnelik.
George’i filosoofia ei erine eriti sellest, milleni olen mina oma seitsme aastakümne jooksul läbi eksimuste jõudnud. „Kas ma tahan, et mul oleks õigus või ma tahan olla õnnelik?“ Muidugi pole ka kuldne reegel „Tee teistele seda, mida sa tahad, et nemad teeksid sulle“ alati töökindel. No kui sa oled näiteks masohhist või sadist. Kas siis oleks tark teha teisele seda, mida sa ise ihaled?
Üks suurimaid vigu, mida ma oma naise puhul olen teinud, on see, et mulle tundub, nagu talle meeldiksid samad asjad, mis mullegi. See aga alati nii ei ole. Minule meeldib tähelepanu, minu naine aga tahab olla tähelepanematu. Mulle meeldivad ekstsessid elus, talle aga lihtsad ja säästlikud asjad. Mulle meeldib niisama ringi käia ja mitte midagi teha, aga tema ei saa rahus olla. Vastandid tõmbuvad ja ma arvan, et see on hoidnudki käigus meievahelisi suhteid.
Mina olen alati olnud unistaja, tema on pragmaatik. Ta rääkis mulle, et noorena ei olnud ta nii praktiline, ta muutus selliseks pärast laste sündi.
Ma olen kuskilt lugenud, et mees jääb nii kauaks lapseks, kuni ta isa on elus. Sinnani on ta ikka kellegi poeg. Viimases Forestalia meeskoori proovis rääkisin ma kaaslauljatele oma minevikust ühe loo.
Olin just lõpetanud ohvitserikandidaatide kooli ja langevarjuhüppe treeningu ning olin kodus nädalasel puhkusel enne roheliste barettide õppelaagrisse minekut. Rohelised baretid olid USA armee eliitväeosa. Ainult neil oli õigus kanda barette. Nüüd on elu muutunud ja igal maal võivad kõik kanda ükskõik mis värvi barette.
Ühel päeval tuli isa minu juurde ja palus ühe maja vundamendi betoonitööde juures abi. Minu isal oli ehitusfirma. Oli nädalavahetus ja uue nädala alguseks oli vaja tööpõld ette valmistada. Olin just kaevama hakkamas, kui saabus üks mu endisi ülemusi Elmar Nurk, puusepp, kes tuli vaatama, kui kaugel me oleme ja millal ta saab hakata põrandaid panema. Läksin tema juurde ja teretasin kättpidi. Hakkasime vestlema. Ta küsis, kuidas mul sõjaväes läheb ja kuidas mind seal koheldakse. Äkki tuli isa joostes meie juurde ja karjus kõigest kõrist: „Poiss!“ Läksin otsemaid tagasi ja hakkasin vihaselt uuesti vundamenti kaevama. Olin ikka oma isa poeg, kes viitis aega, samal ajal kui tema tegi tööd. Vihkasin ennast sel hetkel, et ma olin nii nõrk.
Rääkides nüüd seda lugu tõstsin ma häält, öeldes „Poiss!“. Äkki tulid kõik lauljad, kes olid parajasti puhkehetkel, kiirustades meie juurde. Ma arvan, et mõned asjad ei muutu kunagi.
Viido Polikarpus
