Artikli autor Liina Sarapik Hatay lennujaamas Türgis.
Keset augustikuud lendasin ma esmakordselt Eestist lõuna suunas. Kuna esimene lend oligi otse Türki, siis sattusin juba Tallinna lennujaamas uude ja minu jaoks tundmatusse osasse, kus väljaminevate lendude sihtkohad olid väljaspool Schengeni viisaruumi.
Esimene lend oli mul otse Istanbuli, kus ümberistumine oli küllaltki pikk, et sain endale sularaha võtta automaadist ning Türgi SIMkaardi enda telefonile hankida – seal kioskis nad isegi panid kaardi telefoni ja käivitasid selle! Ja siis ikka sain natukene ära eksida – õnneks suunas üks väga kena noor naine mind õigesse kohta, kuna tema ise oli ka sinna minemas – enne kui teine lend viis mind siis Hatay lennujaama.
Hatay provints on üks väike maalapp Türgi kaguosas, Vahemere ja Süüria vahel. Niipea kui tulin Hatays lennukilt maha, kuigi oli keset ööd, oli õhk soe ja niiske, aga ma kandsin siiski pikki pükse ja pikkade käistega pluusi, et ma ei tõmbaks endale veelgi rohkem tähelepanu. Olin niikuinii juba silmapaistev – olin üksik heledanahaline naine, heledate silmade ja juustega, kes rääkis võõra aktsendiga inglise keelt. Kuigi mehed olid enamasti suvaliselt riides ja umbes pooled naised ka, oli ikkagi palju naisi, kaasa arvatud minu autojuhi naine ja tütar, kes olid üleni kaetud, koos looriga peakattega, nii et ainult nende näod paistsid. Aga kuigi ma tundsin end ikka võõrana seal, ja kindlasti paistsin nii ka, ei tundnud ma end üldse ebamugavalt. Ma olin lihtsalt uues ümbruses, uue kogukonna ja kultuuri seas, ja kuigi see oli minu jaoks väga uus tunne, see oligi väga põnev. Seesama noor naine, kes aitas mind Istanbulis, nägi mind jälle, kui olime pagasit ootamas ja ütles, “tere tulemast minu kodusse.” Hatay sai siis ka minu koduks järgmised kaks nädalat.
Kui jõudsin lennujaamast välja, oli mind ootamas UOSSM’i (Union of Medical Care and Relief Organizations) autojuht koos oma naise ja tütrega – nendel olid suured, uudishimulikud silmad ja armsad naeratused, ja hoidsid silti, mis ütles “Welcome Liina.”
Hatay lennujaam on keset Hatay provintsis ja sõit Reyhanlı viis meid veel kagu poole, veel Süüria piiri ligidale. Kuna oli keset ööd (ja seal oli ikka kottpime õhtuti) siis ma ei näinud rohkem kuitulesid ja midagi, mis paistsid nagu mägede siluetid. Aga autosõit oli tore – minu tervituskomisjon võõrustas mind juba lahkelt autos ja kuigi nad ei oskanud üldse inglise keelt ja mina ei teadnud veel üldse araabia keelt, saime ikka hakkama. Nad lasid muusikat ning pakkusid juua ja autojuhi tütar (kes oli umbes 20-aastane) ja mina püüdsime teineteisega suhelda meie nutitelefonitega Google Translate’i kaudu, mis põhimõteliselt ikka töötas.
Reyhanlı jõudes, umbes 40 minutit hiljem, saadeti mind otse minu hotellituppa ja ma leppisin kokku oma ingliskeelse kontaktisikuga WhatsAppi kaudu, et autojuht tuleks mulle järele keskpäeval, kuna kell oli juba nii palju. Aga raske oli siiski magama jääda – elevus oli nii suur – eriti kui tõmbasin kardina aknast eemale ja nägin, kuigi oli väga pime, et oli ootamas mind imeline vaade…
Ärkasin hommikul üles põnevusega (ja kuumusega!) ja tõmbasin kohe kardina lahti. Päike paistis ja vaade oligi imeline. Ma vaatasin otse ühe mäe peale, mis siis Google Maps’i uurides leidsin, et oligi juba Süüria. See oli umbes kaks ja pool kilomeetrit eemal, nii ligidal olin, et Süüria-Türgi piir oli isegi nähtaval. Muidu olin ikka kesklinnas ja enamus maju minu ümbruses olid umbes 4-5 korruselised kortermajad, enamasti sellised heledamad oranzhi, kollast, valget ja roosakat värvi, kus riided kuivasid rõdudel ja mille katustel olid veevarud. Aknast sai näha ka kesklinna peateed, mis millegipärast meenutas mulle mingit boulevard’i Californias – kuigi ma ise ei ole seal kunagi käinud – kuna keset teed olid puud, sealhulgas ka palmipuud. Oli näha palju autosid, inimesi ja isegi aegajalt mõningaid hobuseid vedamas kaupa! Aknast oli ka kuulda seal elavat kogukonda koos minu jaoks uute ja huvitavate häältega.
Hakkasin siis ennast sättima oma esimese päeva jaoks OSSMis, kus ma oleks järgmised kaks nädalat muusikaterapeudina külalisspetsialist. Mis täpsemalt mind ootamas oli, ma veel ei teadnud, aga oli juba hea tunne, kui autojuht tuli mulle vastu ja tervitas mind suure naeratusega ning hotellist välja minnes oli kuulda igalt inimeselt, kellest me mööda kõndisime “Marhaba!” ehk siis tere.
Rohkem infot OSSMi kohta leiab: www.uossm.org
Rohkem info Eesti Pagulasabi kohta leiab: http://www.pagulasabi.ee
Liina Melanie Sarapik
Järgneb