Mina loen ennast õnnelikuks inimeseks, sest mul olnud elus õnne kokku saada huvitavate ja toredate inimestega. Vahel olen ise nende juurde sattunud, aga vahel nemad kuidagi minu juurde tulnud.
Kui kohtumised minu elu muutnud meestega on mingis mõttes meeste maailma kuuluvad, siis kohtumised suure hingejõuga naistega on hoopis erilisemad, sest sügava hingejõuga naised on vahel meie jaoks kui haldjad, kes ilmuvad kuidagi meie juurde ja siis on nad kadunud, aga samas on nad jätnud meie mälusse sellise positiivse jälje, et nad meile ikka jälle meelde tulevad.
Ma pean veel Asta Leiteniga rääkima, et ajaloo jaoks täpsustada meie esimese kohtumise lugu, aga see oli seotud ajaloo ja eelkõige Laiuse kandi kuulsaima mehe Jaan Poska (1866-1920) teemal rääkimisega.
Mulle meeldib väga Asta Leiteni heade sõprade arvamus, kes kutsusid Astat ikka Laiuse Rahvusraamatukogu direktoriks. Ka mina jagan nende arvamust, sest ka minu jaoks on oluline inimese hoiak selle suhtes, mida ta teha tahab.
Asta Leiten tegi oma tööd Laiuse Põhikooli raamatukogu juhatajana rahvavalgustaja kombel. Tema jaoks oli oluline see, et kõik lapsed, kes üle koolimaja läve astusid, juhatati hellalt ja sooja tundega sellesse imelisse raamatumaailma.
Asta Leiten ise ütleb, et ega ta päris kohalik Laiuse inimene ju polegi. Teda tõi Laiusele töö ja see aitas siinkandis oma juured sügavale Jõgevamaa mulda ajada. Nii nagu nende inimlike asjadega kord on, saab kokkuvõttes otsustavaks mitte see, mitu põlve on Sinu esivanemad elanud ühes kohas, vaid ikka see, mida ütleb Sinu süda. Tegusad inimesed annavad ühele või teisele kohale selle näo, mis jääb mujalt tulnutele ühest või teisest kandist meelde jääb.
Suvisel ajal püüan ma olla võimalikult palju oma isakodus ja siis ma vaatan oma köögiaknast meie küla endise külakooli (vallakooli) poole ja mõtlen meie küla omaaegsetele peremeestele, kes selle koolimaja kord ehitasid (nende seas ka minu esiisa, kes olevat keset küla oma maast koolile tüki maad andnud). Ma mõtlen ka nendele kooliõpetajatele, kes meie kandi lastele haridust ja elutarkust andsid. Samas ei jaganud nad ainult raamatutarkust, vaid juhatasid laulukoore, orkestreid ja jagasid lastele kooliaiast istikuid. Seetõttu on ka meie külas iga talu juures veel vanu lille- ja põõsasorte, mis kunagi just koolmeistri poolt jagati. Nüüd hoiame me seda lillede vara teadlikumalt, sest järsku sai meile selgemaks, et ka see on kultuuri osa. Need lilled on meie külast teinud selle, mis see veel tänagi on.
Asta Leitenil oli Laiuse mõlema kiriku juures suurte meeste tegemised hoida. Kui õigeusu kiriku õuel tegi oma esimesed sammud üks suurimaid eestlasi, kes esimese maailmasõja järel Tartu rahu sõlmimisega meid rahvana maailmakaardile (Euroopa kaardile nagunii) kirjutas – Jaan Poska. Samuti omaaegne Laiuse kirikuõpetaja, hilisem Tartu ülikooli professor, rektor ja EELK piiskop Johan Kõpp. Need mõlemad kanged mehed ammutasid väga palju jõudu just sellest kandist. Asta Leiten ise ja kaasates ka teisi toredaid nimesi nii Laiuselt kui kaugemalt, kandis pikki aastaid päris rasket koormat, et nii Jaan Poska kui ka Johan Kõpu elust ja tegevusest räägitaks nii Laiusemäel kui kui ka kaugemal.
Kui ma räägin oma sõpradega, kellega koos olen osalenud Jõgeva valla korraldatud ajalooüritustel, siis Asta Leiteni ja ta heade sõprade korraldatud üritused on erilised juba seetõttu, et osalejatele pakutakse kohalike naiste tehtud toitu. See kohalike naiste armastusega tehtud toit on samuti osa sellest üritusest ja ei maksa alahinnata, et vahel värskete pirukate maitse võib meid saata päris pikka aega.
Asta Leitenile on Laiuse-kandi inimesed andnud mitmeid armsaid nimesid. Ta kuulub kindlasti selle kandi valgustajate hulka, kes on läbi oma töö jaganud raamatukogus paljudele lastele olulisi teadmisi. See aga tähendab, et Asta Leiten on õpetaja, kellele veel aastakümnete järel vastutulevad endised koolijütsid jagavad oma elurõõme kui inimesele, kes neile kunagi eluks midagi väga olulist kaasa andis.
Oleme Asta Leiteniga ühel nõul, et teatud hetkel jõuab elus kätte pöördepunkt, kus meie isiklikud tegemised polegi meie endi jaoks nii olulised ja pigem toob rõõmu meie nooremate lähedaste tegemistele kaasaelamine. Asta Leiten kuulub kindlasti inimeste hulka, kelle õlal istub väike armas kaitseingel ja ta ise tahaks väga, et see kaitseingel hoiaks oma tiivakest ka lähedaste peade kohal. Kuna ta ise ei saa oma kaitseinglilt midagi nõuda, siis saame ehk meie, Asta Leiteni sõpradena, paluda seda toredat kaitseinglit, et ta võtaks meie palvet kuulda ja teeks rõõmu paljudele. Nii neile, keda see tore kaitseingel otseselt kaitseks, aga ka meile Asta Leiteni sõpradele, sest me teame, et see oleks just see suurim soov, mida ta oma ümmarguseks sünnipäevaks sooviks.
Peeter Järvelaid, Jõgeva valla aukodanik
