Eesti laul ja Eesti meel
Juba on nii mõndagi kirjutatud kruiisist, millel osales 450 eestlast. Agu Ets on oma artiklites üksikasjalikult kirja pannud tegevused, mida tegime laeval, et oma kaasmaalastega sidemeid tugevdada. Ameerikast tulnud kruiisijad viibisid kaugel oma igapäevastest inglise keelt rääkivatest naabritest ja Eestist tulnud rahvas oli eemal oma igapäevastest toimetustest ja tegevustest.
Seega oli see super puhkus ja samal ajal sai sünnimaaga sidet süvendada. Igapäevased poliitilised uudised kadusid me päevakorrast. Mul oli hea meel, kui avastasin, et mu mobla ei saanud ühendust ja et interneti soetamine oli maksuline. Me maailm koosnes nüüd ainult sellest, mida me ise siia laevale kaasa olime toonud.
Otsustasin enne minekut, et reisist maksimaalse kasu saamiseks osalen kõigil võimalikel üritustel, mida Rein ja Anne Luning olid plaanitsenud. Koorilaul on kindlasti ühendav, eriti kui ise kaasa laulan. Juba enne kruiisi sain luba Arvi Karotamilt kaasa laulda ja mulle saadeti vajalikud noodid.
Vanaduses ma enam ei soovi riskeerida. Kui näiteks torm peaks lennuühenduse katkestama laevale mineku päeval, võiksin kruiisist maha jääda. Seega lendasin Floridasse päev enne laevale minekut. Kui olin palju noorem ja lendasin tööülesannetel, siis kui ma saabusin lennukiuksele veidi enne kui hakati ust sulgema, siis tundsin, et olin raisanud aega. Aga see oli siis.
Ma pole usumees aga ootamas oma lendu Houstoni lennujaamas astusin jaama kabelisse, mis oli kõige jahedam ja vaiksem koht jaamas. Olin ainuke kabelis. Laual oli piibel avatud salmi 96 kohalt: „Laula oma Issandale üks uus laul“. Mõtlesin: See on mingi märk! Saab tehtud! Küll saan hakkama!
Lootsin, et Ocean Sky Resorti saabudes saan veel samal õhtul kohtuda Eestist tuleva meeskooriga. Kuid nad saabusid alles keskööl, olles maabunud Miamis, kust nad bussiga hotelli sõitsid. Kohtusin meestega alles hommikul, kui tellitud bussid hakkasid rahvast sadamasse viima. Kui Arvo Karotam ulatas mulle särgi Eesti Meestelaulu Seltsi (EMS) Meeskoori embleemiga, teadsin et olin „sees.“
Arvot olen varem ka kohanud. Ta organiseeris koori osalemise eelmisel KLENK – IEP kruiisil kui EMS seltsi esimees. Meil oli ka kaudne ühendus, kui ta organiseeris Eesti poistekoori ringreisi Ameerikasse 1988. Sel ajal oli keeruline niisugust asja majandada ja luba saada ning et seda täide viia, riskeeriti rahadega omast taskust. Selle poistekoori üks liige oli mu tädi pojapoja poeg Andi, kellega kohtusin Vancouveri kontserdil esimest korda. Sellel ajal oli see ikka midagi erilist, ja poisile ootamatu, kui võõrana sirutasin talle käe käputäie dollaritega.
Mingiks tõsiseks lauluprooviks sellel hommikul polnud aega. Dirigent Indrek Vijard vist ainult kuulas, et kas kahel liitunud mehel Toronto Eesti Meeskoorist häält oli. Näis et ta oli rahul. Varsti oli aeg astuda viimasele bussile, mille Rein oli targalt reserveerinud koorile, et kooril oleks rohkem aega.
Kuid kes ütles, et eestlased on kanged ja külmad mehed, kes pidutsevad ainult siis, kui on paar kärakat alla võetud? Keegi oli kitarri lennukil kaasa toonud ja selle saatel läks laul lahti nii kui buss liikuma hakkas. Istusin Jossif Sinivee kõrval, kes seletas, et hea osa meestest olid Viljandist ja kuulusid Sakala meeskoori. Kuigi ma ei tundnud kedagi neist, oli tunne, et olin nende meestega terve elu koos olnud. Jutt oli alati otsene ja puudusid ilustavad sissejuhatused vestluses võrreldes Texasega. Ehk olime kõik maainimesed ja ma mõtlen seda austavalt. Olgu see vastandina sellele, kui mu üht sugulast kutsuti kadakasakslaseks. Ei, need mehed seda polnud. Lauldes tulid meelde laulusõnad, mida ma polnud laulnud aastaid, ajast kui lahkusin Seattlest.
Jossif seletas, et Eestist oli kohal 28 meest, mõned oli koos abikaasadega. Enne reisi oli see kruiisile tulev koor harjutanud koos ainult kolm korda, seega kolm korda rohkem kui mina. Paljud tulid peamiselt oma kulul. Selle retke kogu hind võis mõnele olla kolme kuu palk. Õnneks oli sponsoreid, kes aitasid ja ka riik andis toetust.
Sadamas laevale registreerimise ajal hajusime kõik laiali ja me ei kohtunud enne, kui järgmisel päeval lauluprooviks laeva peasaalis. Leidsin meeste hulgast kõige paremad bassid ja nende kõrvale sokutasingi end igaks juhuks. Dirigent Indrek Vijard võttis meid käsile ja varsti oligi meile ettenähtud aeg saalis täis ja aeg minna lõunat sööma.
Ma olin end kirja pannud akadeemilisele lõunale. Anne Liis Keelman kui ürituse eesistuja oli kõigile kohad kindlaks määranud. Mind pani ta Sakala meeste lauda. See oli sobiv, sest mu kunagine klassivend, Einar Sanden oli ka Sakala mees.
Minu põhjus lõunal osalemiseks oli, et kirjutada sellest ajalehtedele. Kuid söökla oli niisuguse kujuga, et selles poleks olnud võimalik kõikidel kuulda. Siiski oli kena ja pidulik, enamusel olid teklid peas ja lauldi püsti seistes traditsioonilist laulu Gaudeamus. Neile, kes sõnu enam ei mäletanud, anti sõnad paberil.
Õppisin uue sõna, et kui sa pole ühegi korporatsiooni liige, siis oled “metsik”. Mina ei kuulu ühtegi Eesti korporatsiooni, sest kui kuulun ühte, kas siis kaugenen teistest akadeemilistest ringkondadest? Pärast istusin koos Dr. Rein Abeliga ja uhkusega kordasime meile antud kategooriat “metsikud”.
Nii algas mu laevaretk. Järgnevatel mereloleku päevadel võis osaleda mitmesugustes KLENK–IEP tegevustes. Tegevus vaibus siis, kui laev oli sadamates: Haitis, Jamaicas ja Cozumelis. Viiendal ja seitsmendal merepäeval andsid Eestist tulnud laulumehed, rahvatantsijad ja viiuldajad kaks kontserti. Neist on üksikasjalikult juba kirjutanud Agu Ets vaatajate lähtekohast.
Siin vaid niipalju, et on tore osaleda kooris, et tunnetada Eesti laulu hinge. Kes meist saab laulda „Ta lendab mesipuu poole“ ilma, et silmad vesiseks ei lähe.
Arved Plaks
Järgneb
