Vaidlesin ühel õhtul oma naabriga. Tema pooldas vabariigi presidendi Kersti Kaljulaiu mõtet, et kui juba Toompeale püstitada monument, siis peaks see olema kõigile neile, kes on seisnud Eesti riigi loomise juures.
Mulle meeldib president Kaljulaid. Eriti see, et ta hoiab lahus riigi ja kiriku. Ja kui ma kuulsin algul tema seisukohta monumendi asjus, olin ma temaga ühel nõul. Miks tõsta esile ühte inimest mingil kindlal perioodil, kui meie kõik oleme viiskümmend aastat, nii kodumaal kui välismail, õhanud Eesti vabaduse järele?
Minu vanemate kodulinnas Viljandis on ausammas kindral Laidonerile. Meile, kes me kasvasime üles väljaspool kodumaad, on ta tuttav, sest tema portree rippus igas Eesti Majas kõrvuti president Konstantin Pätsi portreega. Päts ametiketiga ja Laidoner mundris. Minu isa maalitud portreed neist kahest ripuvad tänagi Lakewoodi Eesti Maja seintel.
Kuid siis hakkasin ma selle küsimuse üle tõsisemalt mõtlema. Neeme Järvi on tunnustatud ja maailmakuulus dirigent. Miks ta kuulus on? Sest ta koondab enda ümber haruldaselt häid muusikuid ja suudab nad panna koostööle. Ta ei mängi ise ühtki pilli orkestris ega loo muusikat. Aga tänu temale antakse välja suurepäraseid muusikaalbumeid ja toimuvad kõrgetasemelised kontserdihooajad.
Üht maailma parematest orkestritest, Clevelandi sümfooniaorkestrit, mille asutas 1918. aastal Nikolai Sokoloff, on juhatanud sellised tuntud dirigendid nagu Erich Leinsdorf (1943–1944), George Szell (1946–1970), Pierre Boulez (muusikaline nõunik 1970–1972), Lorin Maazel (1972–1982) ja Christoph von Dohnyi (1984–2002). Franz Welser-Möst on muusikaline juht alates 2002. aastast ja tema leping kestab kuni aastani 2022. Me teame neid nimesid, aga keegi pole kuskil nimetanud neid suurepäraseid muusikuid, kes selles orkestris mängivad ja on viinud oma kollektiivi saja aasta jooksul nii kõrgele tasemele, kus ta täna on.
Iga maa vajab kangelasi. Kuidas me muidu säilitame oma iseseisvust? Kui me püstitaksime ainult üldisi väärtusi näitavaid monumente, siis mis eristaks meid näiteks Lätist ja Leedust või ükskõik kellest?
Kes on see, kes võidab rahvuslikust anonüümsusest? Kelle huvides on madaldada meie rahvuslikku uhkust? Kes soovib, et me unustaksime oma mineviku? Veelgi enam – mustaksime seda? Olid ju Päts ja Laidoner need meie kangelased, kes esindasid kaotatud paradiisi, kaotatud Eesti isamaad. Nende mütoloogilised portreed kandsid meid läbi okupatsiooniaastate nii kodumaal kui välismail. Nad esindasid kõike seda, mis on hea, ja seda, kes me oleme või kes me tahtsime olla.
Me oleme jälle olnud vabad üle kahekümne aasta. Me kuulume euroliitu ja oleme NATO liikmed. Et selleni jõuda, oleme me pidanud elama läbi kõik selle, mis on minevikus juhtunud. See on fakt. Kui keegi oleks minevikus teinud midagi teisiti – kes teab, mis oleks juhtunud siis. Võib-olla oleks soomlased meile appi tulnud, aga võib-olla oleks Stalin meid maakaardilt kõige täiega ära pühkinud. Mõlemad on hüpoteesid.
Fakt on seegi, et Eesti on vaba. Nagu hea orkestri puhul, läheb ka siin au dirigendile ehk juhile. Kes juhtis Eestit tema kuldsel ajal? Konstantin Päts. Seepärast toetan ma Trivimi Velliste ettepanekut püstitada mälestussammas Konstantin Pätsile Tallinna avalikku ruumi, Toompeale Kuberneri aeda.
Me tahame, et turistid, kes külastavad meie pealinna, küsiksid, kes on see mees, kellele on püstitatud ausammas? Vastasel juhul tuleks sinna mingi mitte midagi ütlev üldine monument, mille tähendust ja tähtsust ei oskaks keegi lahti seletada.
Viido Polikarpus
