Martin Plaser (31) on aastaid Eesti kaitseväes teeninud, tänaseks reservis olev allohvitser (E8), kellelt ilmus paar nädalat tagasi esimene ilukirjanduslik põnevusraamat "Minu teine miljon" (kirjastus Eesti Keele Sihtasutus). Raamat kujutab endast minategelase Raini segipaisatud päevikulehti, milles aset leidvaid sündmusi on kirjeldatud ehedat sõjaväelaslikku kee-lepruuki kasutades.
Martin, kuna Su raamat ammutab enamuse ainesest Sinu teenistusest kaitseväes, räägi alustuseks natuke oma sõjaväelase karjäärist.
Olin oma suguvõsas esimene, kes läks vabatahtlikult ajateenistusse. Enne seda oli ju sunniviisiline nõukogude armee, millest eemalehoidmiseks tehti kõige eriskummalisemaid asju. Kaitseväes teenisin Luurepataljonis, suure osa oma väljaõppest olen saanud Ameerika Ühendriikides. Läbisin väga raske Ranger'i kursuse, millele järgnesid Pathfinder'i koolitus ja RSLC (Reconnaisance and Surveillance Leaders Course) kursus. Olen läbinud ka US Airborne langevarjurikoolituse, mis võimaldas mul õppustel osaleda USA üksuste koosseisus. Arvan, et nooruses harrastatud Kreeka-Rooma maadlus õpetas mulle visadust, mis aitas mul end nendelt rasketelt kursustelt läbi võidelda. 2006. aastal olin luuremissioonil Afganistanis, pärast seda koolitasin nooremaid, kuni 2008. aastal reservi läksin.
Oled enamuse oma tööalasest elust olnud sõjaväes ning nüüd otsustasid kirjutada raamatu. Miks?
Tahtsin kirjutada loo sõduriks saamisest ja vastata küsimusele, kas sellest elust on võimalik välja astuda. Kirjutasin raamatus asjadest, mis on mulle olulised ja sündmustest, mis on minu elus midagi määranud, kuid see raamat on siiski dokumentaalstiilis fantaasia, mis ei räägi 100% minu elust. Selleks peab veel natuke ootama, sest 31-aastasel pole veel väga palju oma elust kirjutada. Mul on sõjaväeline arusaamine asjadest. Vaatasin selle raamatu valmimisele kui ühele sõjaväelisele operatsioonile. Tegin endale ülevaate Eesti kirjandusmaastiku hetkeolukorrast. Seejärel püstitasin endale ülesande, tegin spetsiifilise ja detailse tegevuskava, panin paika logistika jne. Praegu ootan ära tulemuse ja nö missioonijärgse tagasiside.
Oled mitmes intervjuus öelnud, et osake sellest raamatust on pärit popkirjaniku Kaur Kenderi raamatust. Mida sa sellega tahad öelda?
Minu meelest on Kaur Kender kaasaegse Eesti kirjanduse üks olulisematest nimedest. Kenderil õnnestus 1990tel täita üks tühik meie kirjandusmaastikul. Enne polnud midagi sellist, mis kirjeldaks kiirelt, löövalt ja ilma liigse ilustamiseta hetkelist. Tema stiil on vahetu, ropp ja siiras. Neid põhimõtteid olen endasse haaranud, kuid minu kirjutamisstiil on minule omane ning seda pole ma kelleltki kopeerinud. Mõned on küll arvanud, et olen kenderlikum kui Kender ise. Kõigil on vaba voli arvata.
Martin, räägi, kes on Rain!
Rain on mu raamatu peategelane. Ta ei ole mina, kuid tema elus ja toimetamistes on sarnasusi minuga. Nii öelda leidsin ta Kenderi raamatust “Comeback”. Omamoodi on tegemist teene ja vastuteenega Kauri ja minu vahel. “Comebacki” Rain sarnaneb teatud põhjustel oma laadilt ja taustalt minule. Seega ei kirjuta ma endast, vaid sellest mehest, keda Kaur on oma raamatus juba elavalt kirjeldanud. Kõlab ehk esmapilgul segaselt, kuid raamatut lugedes ei jää midagi segaseks. "Minu teine miljon" on kirjutatud täpse ja rafineeritud stiiliga, ma ei lasku üleliia pikkadesse dialoogidesse. Jätan lugejale võimaluse ise olukorrakirjeldustele kaasa mõeldes värve ja emotsioone luua.
Kuidas Su raamatut seni on vastu võetud?
“Minu teine miljon” on tekitanud mitmesuguseid reaktsioone. Kuulsin äsja, et Eesti Kirjanike Liidus oli toimunud elav diskussioon, kuidas saab ühte sõjaväelast enne raamatu ilmumist nimetada kirjanikuks. Vahetult enne raamatu ilmumist käisin ühes populaarses ETV2 kultuurisaates, mis kajastab kirjandust, kunsti ja muud loomelist. Selles saates tituleeriti mind aga kirjanikuks, täpsemalt sõjakirjanikuks. Raamat täidab Eesti kirjanduse sõja ja ka action žanris ühe tühimiku. Hetkel on mu raamat Rahva Raamatu müügiedetabelis eesti autorite nimekirjas esimene. Tean, et valmimisel on juba teine trükk.
Mis edasi, kas oled juba järgmist raamatut kirjutamas?
Hetkel tegelen kirjutamise asemel hoopis langevarjuhüpetega. Rajasin koos mõne kamraadiga Eesti Langevarjukeskuse, mis on Eestis sellel alal üks suuremaid keskusi. Olen oma 93 hüppega veel üsna noor tegija, kuid loodan sel suvel 150 hüpet täis saada. Nii et kui ma mujal vastu ei jaluta, siis Nurmsis, Eesti Langevarjukeskuses kindlasti. Võib-olla sisustan hüpetest vaba aega luule- või lasteraamatu kirjutamisega.
Kõigil, kel on huvi suhelda algaja kirjaniku Martin Plaseriga, leiavad mu üles www.facebook.com/martin.plaser
Küsis
Indrek Elling
