Tarmo Vahter
“Vaba riigi tulek”
AS Eesti Ajalehed, Tallinn, 2011; 336 lk.
Sel suvel ilmus Eestis ajakirjanik Tarmo Vahteri sulest teos “Vaba riigi tulek”, mis kirjeldab kriitilist aega Eestis, 1991. aasta märtsist septembrini, mil taastati Eesti riiklik iseseisvus.
Sissejuhatuseks on mainitud olulisi sündmusi 1990. aastal, nagu Ülemnõukogu otsus taastada Eesti Vabariik (30. märtsil 1990), lõpetada NSVL lipu, vapi ja hümni kasutamine (8. mail) jt. Pikemalt on kirjeldatud Interliikumise rünnakut Toompeale 15. mail 1990.
Autor Tarmo Vahter vaatleb sündmusi kronoloogiliselt, toetudes peagu täielikult ametlikele allikatele – riigiarhiivid, Eesti Komitee arhiiv, valitsuse istungite protokollid, kohtutoimikud, üksikisikute arhiivid (Lennart Meri jt.) jne. Tähelepanuväärsed on rohked tsitaadid tookordsete tegelaste sõnavõttudest, mis põhinevad heli- ja filmisalvestistel või protokollidel. Pildimaterjal raamatus on rikkalik: fotod inimestest, sündmustest ja isegi tähtsatest dokumentidest. Autori tänuavaldused näitavad, kui laialdasele andmebaasile teos toetub. Aga nagu sellelaadilistes raamatutes ikka, määrab materjali rohkus/puudus isikute järjestuse. Nii näiteks kerkib antud juhul Arnold Rüütel silmapaistvalt esile.
Tekst on reportaaživormis, liigendatud kuupäevade (ja kriitilistel päevadel kellaaegade) alusel. Kokku on sarnaseid lühipeatükke 188, igal vastav pealkiri: “Õhtune appikutse” (Kodukaitse staap Tallinnas, 2. aprill), “Rünnak koidikul” (Luhamaa kontrollpunkt Võrumaal, 19. mai), “Mees tankil” (Moskva, 19. august), “Rüütel sõimas venelasi” (Eesti Komitee, 26. august kell 19:00), “USA tunnustus” (E. Jaakson, 2. september), jt. Teos pole formaalne, politoloogilis-teaduslik analüüs, vaid põnev lend üle väga keerulise ja kiirelt muutuva olukorra. Lugejat tutvustatakse senitundmatute pisiasjadega, mis vahelgi määrasid ajaloo käigu. Sealjuures on enamasti hoidutud poolevalikust, et kes tegi õigesti, kes valesti. Väliseestlastest esineb raamatus eeskätt peakonsul Ernst Jaakson (elulooga). Lühemalt on mainitud Johannes Kaiv, Jaak Roosaare, Rein Taagepera, Roman Toi ja Jüri Toomepuu.
Põhja-Ameerika väliseestlastele on raamat eriliselt huvipakkuv, sest kauguse tõttu polnud võimalik Eestis toimuvaid üksikasju jälgida ega nende tähtsust alati õigesti hinnata. Tagajärjeks on olnud ülelihtsustatud arusaamad sündmustest, gruppide ning üksikisikute panustest. Teos näitab, kui palju keerulisem oli tegelikkus ja kuivõrd peene niidi küljes kõik rippus. Tuleb vahest üllatusena, et siin nii populaarsed teemad – järjepidavus ja Tartu rahuleping – raamatus ei kajastu. Loeme aga 20. augustil Vabadusväljakul toimunud suurest demonstratsioonist, kus Heinz Valk ütles muu hulgas: “Kas me jääme igavesti toetama põhimõtet, mille järgi Eesti iseseisvuse saavutamiseks ei tohi midagi teha enne kui iseseisvus saavutatud on?” Uks oli tõepoolest lahti ainult lühikest aega. Tuleb seepärast olla tänulik kõigile, Ülemnõukogu, Rahvarinne, Eesti Komitee ja eeskätt rahvas ise, et raskest olukorrast hoolimata (mitte ainult poliitiline, vaid veelgi enam majanduslik!!) suudeti Eesti Vabariik ja tema iseseisvus siiski taastada.
Teos annab hea ülevaate ka maailmapoliitilistest teguritest, mis olid Eesti taasvabanemise aluseks. Gorbatšovi perestroika, aga veel enam KGB esimehe Vladimir Krjutškovi poolt alustatud riigipöörde katse augustis, lõid eeltingimused, et Eestil õnnestus ennast võõrast võimust vabastada. Seisund oli analoogne Vabadussõjale, kus samuti välised sündmused mängisid EV loomisel otsustavat osa.
Lõpuks olgu mainitud kahte arvustust ajakirjas “Sirp” (26. augustil) mida soovitan asjast huvitatuile lugeda: “Vabariigi tulek vajaks ka uurivat analüüsi” (Jaak Allik) ja “Kuus otsustavat valikut” (Kaarel Tarand).
Raul Pettai
