Anu Raua näitus "Eesti asi" rõhutab olulisust märgata lihtsaid asju meie ümber
Tuntud tekstiilikunstnik ja -õppejõud Anu Raud saab maikuus 70. Selle eel avati 21. veebruaril Tallinna Vabaduse väljakul asuvas Kunsti-hoones tema pikaaegse vaibaloomingu suur ülevaatenäitus "Eesti asi". Juubeliaasta algas tegelikult juba 10. jaanuaril, kui sama näitus väiksemas mahus avati Viljandis Kondase keskuses. Näituse sulgemise järgselt pealinnas 24. märtsil rändab osa sellest edasi Pärnusse. Varsti on oodata ka uut väljapanekut Anu rajatud ja tema kodutalu külje all paiknevas Heimtali koduloomuuseumis, mille ta 2010 aastal rii-gile kinkis. Nüüd haldab seda Eesti Rahva Muuseum.
Tallinna Kunstihoone näituse avamisel oli rahvas seisnud tund aega järjekorras, et kunstnikku lilledega õnnitleda ja sama kaua tuli oodata, et samas esitletud raamatusse autogrammi saada. Raamatu "Anu Raud – Eesti tekstiilikunstnik" koostaja on Vilma Reinholm (Kirjastus Valgus, kõvakaaneline, 136 lk). Albumis on üle nelja kümnendi väldanud loomingulise tegevuse ülevaade ning üle saja kauni foto Anu piltvaipadest ja kodutalust. Raamatusse on põimitud ka kunstniku mõttekatkeid, mida tal on vaimukaid ja palju. Kahe aasta eest ilmus temalt taas üks väike jutukogumik "Juturaamat" (2011, pehmekaaneline, 208 lk). See on valimik tekstiilikunstniku lühijutte ja miniatuure nii kaugemast kui lähemast minevikust. Raamat loodusest, elust, inimesest, armastusest, tööst ning eluväärtustest, mida sageli märgatagi ei osata.
Seal samas Kunstihoones kirevate vaipade keskel peeti 19. märtsil konverentsi "Käbid ja Kännud". Õpilased ja kolleegid avaldasid austust juubilarile kui eesti tekstiilikunsti olulisele pärandile, õpetajale ja sõbrale. Sellest päevast võttis osa ka allakirjutanu.
Kaks paika, põhimõtteliselt märksõna, millest kõige enam tol päeval kõneldi, olid Kihnu saar ja Anu kodutalu, tema esivanemate rajatud Kääriku. Just nendes kahes paigas on toimunud kõige rohkem meeldejäävaid üliõpilaste praktikaid, mida Anu on juhendanud.
Esimesena võttis sõna Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, seljas madarapunasetriibuline kihnu kört ehk seelik. Et tal aga abielunaisena sellel põlle peal ei olnud oli apsakas, mida ta ise koheselt tunnistas. See tähendavat et ta on "soaadaval". Saalis viibis ka 4 pearätiga kaetud körti kandvat kihnu külalistnaist, kes seda tähendust kinnitasid ja hiljem ka üles astusid.
Signe Kivi osales Anu Raua juhatatud I kursuse praktikal Kihnu saarel 1976. aastal. See reis oli tema sõnul midagi, mis ei viinud teda n-ö juurte juurde tagasi kohe, vaid hakkas oma võrseid ajama hiljem. "See on õpetus, mida on raske panna õppekavasse. See õpetus käib tihti õhtusöögi laua taga, saunas, ta käib ühisel kartulivõtul ja see on ka see, mida ma olen püüdnud oma üliõpilastele edasi anda," rääkis Kivi ERR uudistesaatele. Just seda kinnitas Anu hiljem omaenda sõnavõtus. Tema isa kirjanik Mart Raud olevat öelnud, "Ega kunstitegemiseks alati hobusehigi vaja olegi." Anu põhimõtte järgi tihti piisab vaid hubasest olemisest ja heast seltskonnast, mida ta oma talus üritab pakkuda. Kõige enam kõlasid üliõpilaste VAHETUD kogemused ja mis õpilastesse on Anu kaudu TALLETUNUD; et ta suutis alul veidi pirtsakaid linnaplikasid pöörata rahvakultuuri usku.
Tänu Anule rajati Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia juurde (tõenäoliselt maailmas ainulaadne) Talukujunduse ja Rahvusliku Käsitöö osakond, rääkis selle praegune juhataja ja Anu endine õpilane Ave Matsin. Järgmisel aastal täitub antud tekstiiliosakonnal 20 aastat ja selle on nüüdseks lõpetanud 66 inimest, kes on pärinud oskusi kindlustamaks, et rahvuslik ilu säiliks. Kogu osakonnas õppivat praegu 101 noort ja vana. Areng on võimaldanud, et nüüd võib saada näiteks päranditehnoloogia magistriks ja õppida tohutööd (muuseas Novgorodi tohudoktorilt!). Konverentsil oli mitu rida istujaid, noori naisi, kelle käed kärmelt käisid. Seda oli vapustav vaadata.
Pärastlõunal rääkis Heinz Valk omaaegsest kogumiskirest ("rahvakunstilumm"), mis teda mööda Läänemaa talusid rändama pani. Endine Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru meenutas Anu kaljukindlat otsust kinkida Heimtali muuseum ERMile (mida tema algselt tagasi lükkas) ja Mark Soosaar tõi kuulajaskonna ette saalisviibivad kihnu naised. Kommetest rääkides jäi meelde siiras kommentaar, "See pole nõidus, see on elamisekunst."
Kunstiteadlane Mai Levin avas silmad asjaolule, et paljud Anu Raua vaipade motiivid on oma kujult või olemuselt "kristjanraualikud" – nt. lapikud reheelamu kohal lendavad hingeinglid. Hiljem suutsin juba ise märgata, et kolm lihtsat pesunööril rippuvat püksipaari, mis kujutatud vaibal "Vennad" (1995) oleks justkui Kalevi-, Sulevi- ja Olevipojale kuuluvad. Kristjan Raud oli ju samamoodi kunstnik ja pärandikoguja ühes isikus, kes kirjeldas eestlasi, kui rahvast, "kes vikerkaare taevast alla tõi ja selle enda ümber mässis", meenutas näituse kuraator Vappu Vabar Thurlow.
Väikesed, aga olulised, elulised märgid on just need, mida jäin tütrega näitusel teostest uurima. Paljudes vaipades põimuvad tõsine ja naljakas, igapäevane ja igavikuline; lapsele ja meile kõigile äratundmiseks. See on nagu pildimäng: "Mida hobune veab? Kes seal kepi najal kõnnib? Mis lind katuseharjal lõõritab? Kellele kuulub taevas kujutatud pasun?" 6-aastane vaatleja mõtiskles, miks esemed ometi talumajas hõljuvad: voodi, labakinnas, õllekapp. Selle kohta on Anu Raud kirjutanud: "Tullakse ja minnakse. Ükskord minnakse viimast korda. Märgid jäävad, mälestused jäävad." Need ongi need märgid, mida korjajad korjavad, talletajad talletavad ja uued tegijad elustavad. Need, kes Anu soovib, et tuleksid veel Kääriku tallu aastaid ja põlvi peale tema kadumist sealsest laudast ja pika laua tagant – et Käärikust ja Heimtalist saaks eesti rahvakunsti keskus.
"See on koht, kus meie esivanemate traditsioonilised käsitööoskused ja -tehnikad jõuliselt edasi elavad ja arenevad. Üks asi on muu-seumis üht vana tükikest säilitada ja hoida hirmuga vee, tule ja koi eest, aga teine asi on kasvatada üles põlvkondi, kes sedasama uuesti teha mõistavad," selgitas Raud. Head mõtted ja eeskujud jätkuvaks pärandiaastaks: elamine omaenda vikerkaare paistel.
Riina Kindlam,
Tallinn
