7. augustil Portlandis lõppenud LEP-al võis nautida mitmekülgset muusikat. Vaimustusega tagantjärgi mõteldes pakkusid päevad üht muusikalist üllatust üllatuse järgi. Oli kõrgpunkte ja oli meelt siduvat. Muusika seob eestlaskonda ja seda me lootsime kuulda, aga et Portlandi päevade korraldajad leidsid nii mitmepalgelist materjali ja leidsid ka väärikaid ettekandjaid oli hämmastav. Siinkirjutaja pole muusikakriitik vaid lauluarmastaja, kes aga teab nii palju, et meile pakuti midagi väga kõrgekvaliteedilist, mida vaevalt saab ületada.
Avaaktusel kuulas täis kontsertsaal Cyrillus Kreek’i Reekviemi. Vestlesin endise koori juhatajaga, pr. Zoja Vagaga. Ta ütles uhkusega, et see oli esimest korda, kui sellel mandril esitati seda teost täis orkestriga.
Proua Vaga pani aluse Portlandi Eesti laulukoorile 1952 ja oli juhtkonnas, mis 1953. aastal korraldas esimesed Lääneranniku Eesti Päevad San Franciscos. 58 aastat hiljem on ta ikka veel seotud kooriga, kuigi andis Portlandi Eesti laulukoori juhtimise üle Kati Tammele 20 aastat tagasi.
Reekviemi laulis 60-liikmeline laulukoor, mida saatis täisorkester ja juhtis Lonnie Cline. Mis võimaldas Portlandi eestlastel tõmmata kaasa meie peole laulukoori, mis koosnes 90% mitte eesti keelt rääkivatest lauljatest? Lonnie Cline on Portlandi eeslinnas asuva Clackamas Community College (CCC) muusikadirektor. Aastaid tagasi avastas ta ise ühe Veljo Tormise koorilaulu ja 1994 esitas ta seda ühel kammerkoori kontserdil. Kui Portlandi eestlaspere sellest kuulda sai, otsustati kuulama minna. Oldi vaimustatud ja nii läks Kalle Merilo, tolleaegne 1995 a. LEP esimees Lonnie Cline’iga kohtuma, et koori LEPale esinema kutsuda. Lonnie ütles, et koor on kõrvalsaalis ja küsime. Küsiti ja koor andis nõusoleku ja sellest peale on CCC osalenud igal LEP-al. Koori Tormise laulude repertuaar laienes ja CCC lõpetanud moodustasid vilistlaskoori Unistus, et edasi laulda Veljo Tormise loomingut. Lonnie Cline ja ta koor on osalenud ka Eesti laulupidudel paaril korral. Mäletan, kui see koor võttis osa Taavo Virkhausi sünnipäeva tähistamisest Tartu Tiigi pargis, kui nad Setu leelotajatega laulsid edasi peale ettenähtud aega.
Lonnie Cline’i kool on Oregon City keskkooli kõrval ja pole ime, et isegi selle keskkooli koor hakkas Eesti laule laulma. Kuid sellest allpool. Lonnie'st veel niipalju, et ta ülistab Eestit, et seal hinnatakse koori dirigente rohkem kui sportlasi.
Lonnie Cline’i ja Kati Tamme vahel arenes tihe koostöö. Pr. Tamm ja Lonnie Cline vastutasid LEPa üleüldise muusika eest. Tamm juhatab Portlandi Eesti laulukoori igal pühapäeval ja ta on seda teinud juba 20 aastat. Igapäevases elus on ta kaugel muusikast, olles andmebaasi osakonnas Nike firmas. Pr. Tamm ja Lonnie Cline valisid kõik laulukoori laulud ja varustasid lääneranniku eestlaste koorid laulikutega, nii et iga koor õppis eraldi. Vaid ühe ühise harjutusega enne päevi sulatati kokku need koorid mitte-eesti keelt rääkivate kooridega. Valmistuti kolmeks kontserdiks: avaaktusele, laulupeole ja Jumalateenistusele. Kati Tamm lubas siinkirjutajal isegi laulda ühendkooris, kuigi kust tulen, seal pole Eesti koori.
VES kirjanik Aime Andra andis varem selle ajalehe veergudel ülevaate paljudest etendustest. Tahaks vaid kiitust lisada “Hõissa, Tuljaku” lavastamisele, milles Helve Kalmann põimis kokku rahvatantse, koorilaule ja lühinäidendeid, mis põhinesid Tuljaku teemal. Kuid koorilauludel on ju oma sisu, mis pole otseselt seotud Tõnni ja Manni kosimisega. Et kuulajaid Tuljaku juurde tagasi tuua, kasutas Helve Unistuse vilistlasmeeskoori lauljate lauldud lühilõike Tuljakust. Kosimist kehastasid Portlandi noored: Maarika Teose ja Adam Paris. Peotuju kasvas järjest iga lauluga ja näidendiga kosimisest, kuni ühendkoor laulis “Ta lendab mesipuu poole”, mis viis vanema generatsiooni kuulajaskonna tagasi meie traagilisse minevikku. Kuid saime kiiresti tagasi kosjaloosse, kui see laulu- ja tantsupidu lõppes lõbusas tujus, lauldi ja rahvatantsijad tantsisid Tuljakut.
Kirjutajale jättis kõige tugevama mulje kontsert “Portlandia pühitseb Eesti muusikat”. Ettekanded olid muidugi Eesti komponistide looming: Heino Eller, Ester Mägi, Urmas Sisak, Gustav Ernesaks ja Veljo Tormis. Eriliselt siduvad olid viimase teosed. Sellega nagu pühitsesime autori 80. sünnipäeva.
Siin esinesid viis erinevat koori või orkestrit, mis koosnesid peaaegu täielikult mitte-eesti keelt valdavatest kohalikest Portlandi inimestest. Tõesti midagi erilist on Portlandi linnas arenenud, et meie ühiskonnale on muusika alal tekkinud nii tugevaid liitlasi. Näib, et see on eriti seotud Veljo Tormisega – Veljo Tormise avastamisega see armastus tuli. Hoolimata sellest, et aasta varem kuulsin Eesti Metsaülikoolis Kanadas, et Tormise looming on tugevalt seotud just eestlusega, mis ei hõlbusta tema muusika levimist väljaspool meie ühiskonda.
Kontserdi viimane ettekanne oli Oregon City High School’i poolt. Keskkooliealised laulsid Tormise “Raua needmist”. Neid viha ja jõledust väljendavaid sõnu kandsid lauljad ette veenvalt nii näoilmetega kui sõnade tulega, et tekkis küsimus, kuidas need noored, kes kindlasti ei ole sõda läbi elanud või seda viha tundnud, võisid seda nii laulda. Lauluga käisid kaasas monotoonsed trummilöögid, mis siinkirjutajale tuletasid meelde, kui ta 11-aastasena oli emaga talumehe vankris teel Martnast Haapsalu raudteejaama. Just samamoodi kostsid kahuripaugud ida pool. Kusagil on säilinud viimase päeva, 21. septembri 1944 Haapsalu-Tallinna rongi sõidupilet sellest ööst. Ka undavat häält võis kuulda laulus, kui õhukaitse sireeni, mis ootas meid Tallinnas. Raua needmine – kas sõjas ei toimu raua ja vere kokkupõrkami-ne idast ja läänest? Oli raske kuulata ja siiski, kas pole tähtis, et laul viib meid vahel minevikku, et me ei unustaks, kust me tulime?
Oli hea, et sellele kontserdile järgnes ball, mis lõbusa muusikaga tõi meid jälle tänapäevasesse ellu. Kohati sõpru ja tuttavaid, keda poldud kaua näinud. Ja tulles tagasi selle kirjutise teema – muusika – juurde, vaid hea muusika lõi sellele õhtule soovitud meeleolu. Ja kellele polnud küllalt jalakeerutamisest ballisaalis, siirdus balli lõppedes Kuld Lõvi tantsu-, joogi- ja vestluse keskusesse hotelli allkorral. Seal vaheldusid bändid, nende hulgas Eestist tulnud Kihnu Poisid.
Oli ka teisi muusikalisi ettekandeid. Näiteks lõputseremoonial mängis Portlandi kandleansambel Giles Buser-Molatore juhatusel. Ja Hapsala Teose pere pillimeeste muusikat oli tihti võimalik kuulda. Ei usu, et ükski muusikaarmastaja ei jäänud rahule nende päevadega Portlandis.
Arved Plaks
