Nagu ma oma talveriided jõuan kappi panna, nii tulevad kohe külmad ilmad tagasi ja unistus kaunist suvest lükkub jälle tulevikku. Eesti elab ju Alaskaga, mitte New Jerseyga samal laiuskraadil. Siin võib juhtuda, et suveilmad saabuvad alles pärast jaanipäeva ihu ja hinge soojendama. Ma mäletan ühte lumevaba talve, kui maa ja ilm olid kogu aeg mustad. Siis ei saanud ma teisiti, kui meenutasin Lakewoodi kevadeid, mil juba märtsis pistsid tulbid oma ninad maa seest välja.
Nõnda et juuni algul Võru laulu- ja tantsupeole minnes olin valmis selleks, et kohe-kohe hakkab lund sadama. Pärast mitut kena päikesepaistelist ilma oli päris kurvastav muretseda võimalike öökülmade pärast.
Isegi ahju pidin tegema tule, et soe õhk majja saada. Ometi pole mu hädaldamisest ju mingit kasu ja see päev, mil ükskord suvi saabub, on tegelikult tõeline pidupäev. Seda enam, et põhjamaa kevad ja suvi on imetlusväärsed. Suve lühidust peab siin nautima, sest juba augustis on ööd pimedad ja külmad ning linnud kogunevad parvedesse lõunamaale lennuks.
Olen elanud mõnda aega ka San Franciscos ja seal olid ilmad peaaegu alati suurepärased. Kunagi polnud liiga külm või liiga palav. Ainult augustis oli õhk karge ja udu langes alla pea iga päev. Kui võrrelda sealset ilma Eesti omaga, siis tuletas see meelde meie hiliskevadet. Kui aga iga päev on nii kena ja mõnus kliima, siis ei oska sa seda enam hinnatagi.
Minu äripartneril Tarmol on villa Vahemere ääres. Tema läheb sinna vahetult enne jõule, aga kui sügis ja talv on erakordselt pimedad, siis juba palju varem. Aga kui sul on alati võimalus põgeneda, siis varsti polegi enam seda, mille eest põgeneda. Igatahes olen avastanud, et mida hullem on talv olnud, seda mõnusam suvi tundub. Just sügavus määrab ära kõrguse.
Võrus laulu- ja tantsupeol tuli vihmavarje korduvalt avada ja need varjasid tagapool olijate vaate toimuvale. Võru maavanema Andres Kõivu kõne oli kuulamist väärt, nii et isegi minu mõte ei hakanud mujal rändama, nagu see tavaliselt juhtub, kui kõnesid peetakse. Olen Andres Kõivuga varem mitu korda tööasjus kohtunud ja kord ma küsisin, kas ta on minu Eesti Maja kunagise äripartneri Aavo Kõivu sugulane. Sain temalt teada, et kõiv tähendab lõuna-eesti murdes kaske. Seega on perekonnanimi Kõiv sama tavaline kui on perekonnanimi Smith. Aga kes seda sugulusasja teab, oleme ju kõik sellel väikesel maal omavahel kuidagi seotud või lausa suguluses.
Minu silmale paistavad eestlased väga ilusatena. New Yorgis kõndides ei ole mul sellist tunnet nagu Tallinnas, Tartus, Pärnus või veelgi enam – Võrus kõndides, kus ma näen kõikjal keni inimesi. Minu meelest peabki oma inimestesse positiivselt suhtuma, mitte aga kogu aeg nende üle virisema. Ka tundub mulle, et eestlaste meelest on kõik teised nendest paremad ja targemad. See ei ole muidugi nii ja sellest arvamusest tuleb lahti saada.
Aga laulu- ja tantsupeol meeldib mulle käia, seal ma tunnen end oma rahva keskel alati uhkelt, sadagu siis kas vihma või rahet.
Viido Polikarpus
