Eesti võrkpalli rahvusmeeskond sai Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril 11. koha, vahva esinemise eest võeti pallureid kodus vastu kui kangelasi.
Tegemist oli eestlaste kolmanda pääsuga kontinendi tippseltskonda.
2009. aastal ei võidetud alagrupis ühtki mängu ja jagati 13.-16. ehk viimast kohta, 2011. aastal alistati alagrupis Portugal, kaotati siis 0:3 Bulgaariale ja saadi 12. koht.
Küsimus on pigem selles, kuidas Euroopa parematega toona ja nüüd heidelda suudeti, mitte niivõrd lõppkoha numbris.
Pole ju suurt sisulist vahet, kas ollakse 11., 12. või 13., sest spordis maksab vaid medal.
Eesti oli nüüd EM-i Torino alagrupis koos maailma karikavõistlusted ja maailmaliiga esikolmikus lõpetanud Itaalia ning Prantsusmaaga.
Neid võita isegi ei unistatud, plaan oli jagu saada kolmandast vastasest Horvaatiast ja jõuda sellega play-offi.
Esimene mäng EM-i ühe võõrustaja Itaaliaga näitas, et eestlased jäävad küll alla, aga ei karda keda kuraditki.
Mäng lõppes Itaalia 3:0 võiduga, aga teises geimis oli Eesti võitmise lähedal.
See oli enne, mida kõik ei märganud. Järgmises mängus (nädal hiljem Euroopa meistriks kroonitud) Prantsusmaa vastu andsid Eesti võrkpallurid endast kõik, ajasid prantslased kohati päris närvi, kaotasid küll mängu 1:3, aga võitlesid endast peajagu tugevama vastasega üpris võrdselt.
Plaan Horvaatia ära kustutada täideti ligi 400 kodunt toetama sõitnud pöidlahoidja toel selge 3:0 võiduga.
Mis fännidesse puutub, siis olid eestlased ühtsetes sinistes särkides, vedasid tribüünil laiali majasuuruse trikoloori ja sattusid oma aktiivsusega nii saali valvanud karabinjeeride kui paljude telekompaniide huviorbiiti.
Muide, mänge jälgis tribüünilt ka vähemalt kaks Eesti valitsuse ministrit (kultuuriminister Indrek Saar ja võrkpalliliidu presidendist siseminister Hanno Pevkur).
Aga parim mäng oli veel tegemata ja selle serveerisid eestlased esimeses play-off mängus maailmaliiga hõbeda Serbia vastu.
Pidanuks olema Taavet Koljati vastu, aga Eesti võttis ilmselt ülbusest mängueelse kodutöö tegemata jätnud Serbia vastu kaks esimest geimi veatu mänguga ära. 0:2 kaotusseisus olid klubides väidetavalt 50 korda eestlastest kõrgemat palka saavad serblased sunnitud viimased oskused mängu panema, et geimid 2:2 viiki ajada.
Ja ometi läks kõik viimases geimis taas nugade peale ning vaid õnne toel jäi lõpuks 15:13 peale Serbia.
Nagu võrkpallurid langesid võideldes ka Eesti jalgpallurid Euroopa 2016. aasta Euroopa meistrivõistluste valiksarjas.
Nagu võrkpalluritel oli neilgi Londonis kuulsal Wembleyl Taaveti roll Koljati ehk mõõtmatult suurema vutitraditsiooniga Inglismaa vastu.
Eesti jalgpallurid püüdsid, kuidas suutsid, aga inglased mängisid nendega nagu kass hiirega.
Väljakuperemehed olid üle nii kiiruses, söödu täpsuses kui tehnilises meisterlikkuses, eestlased suutsid vastata vaid visaduse ja vastupidavusega.
Väravad olid (õnneks!) visad tulema, aga kaks korda mängisid inglased siiski filigraanselt oma mehe tõrjumatule löögile ja 2:0 Inglismaa kasuks mäng otsa saigi.
Viimase EM-valikmängu pidas Eesti meeskond kodus Šveitsiga.
Esimesel poolajal Šveits eriti ei tahtnud ja Eesti ei suutnud väravat lüüa.
Teisel poolajal lisasid šveitslased kiirust ja agressiivsust, aga 0:0 seis püsis normaalaja lõpuni.
Lahendus, kahjuks Eesti publikut kurvastav, tuli kohtuniku antud lisaminuteil.
Kõigepealt luhtus eestlaste väga hea võimalus pall paarilt meetrilt Šveitsi väravasse lükata, ja siis, suisa viimasel minutil lõi Eesti kapten Ragnar Klavan õnnetu omavärava.
Lõpetada kodupubliku ees niimoodi valiksari on mõistagi valus.
Eesti lõpetas valiksarja kümne punkti ja alagrupi neljanda kohaga, mis edasi mõistagi ei viinud.
Teeniti kolm võitu, üks viik ja kuus kaotust, väravate vahe oli 4:9.
Mis selle saldo juures nukker – kodus võideti Leedut, San Marinot ja Sloveeniat, võõrsil ei suudetud valiktsükli jooksul lüüa ainsatki väravat!
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
