Sirje Kiini juba teistkordne emotsionaalne aga fakti- ja mõtteaher väljapurse (“Mis on eesti rahval viga?”, VES 10. dets.) nõuab reageerimist. Et pr. Kiin oma noodaga on endaarvatud ebaõiget kriitikat eesti rahva kohta püüdnud nii Brüsselist, Moskvast, Washingtonist kui ka külapoe tagant näitab kas agarat reisimistahet või elavat ettekujutust. Kahjuks nõuab selline elav ettekujutus kolme leheveergu, millelt oleks kangesti tahtnud leida natukene rohkem läbiseeditud rooga.
Et eesti lennuväe ohvitseril on häbi kui tumedanahalist USA lennuväelast, kelle üksus on tulnud Eesti riiki ja rahvast pingelisel ajal turvama, üks arutu kaabakas linnatänaval solvab, ja eesti ohvitser, kui vastuvõtja üksuse ülem, vabandab avalikult selle eest, ei tohiks ju kellegile vastukarva olla.
Ja et inimesed – üks, kelle pagulaspoliitika põhialus on “kui on must, näita ust”, ja teine, kes räägib Hitleri-aegsest “gaasikambritega mängust” – ei satu normaalses demokraatias väljateenitud põlguse alla, vaid valitakse Riigikogusse, näitab vähemalt minule, et midagi mu sünnimaal ikka lonkab. (Vähemalt Donald Trumpi pole veel kuhugi valitud.)
Lonkab ka see, et Tallinna tänaval käib ringi tohman kellel rinnal silt “neegrid ahju” — nagu poleks keegi Birkenaust ja Treblinkast midagi kuulnud. Ja kui siis rahva esindatajate poolt valitud presidendil pole õigust sellist käitumist ja õhkkonda hukka mõista, kellel siis veel? Tõsi, igal rahval on oma parajane jagu ksenofoobe, homofoobe, rassiste ja muid elukaid.
Aga Süüria konfliktist puhkenud põgenikekriis — mis vähemalt kirjutusemomendil Eestit veel puudutanud pole (Lätisse saabuvad esimesed asüülitaotlejad võib-olla alles jaanuarikuul) — näitab, et Eestimaa pragudest on viimaste kuude jooksul välja roninud rohkem kui normaalne jagu selliseid mardikaid. Ja viga on see, et sellest viga ei leita.
Arvo Lannus
San Jose, Calif.
