Eesti intelligentsete venelaste hulgas paistab silma egüptoloog Sergei Stadnikov, kes võtab sõna ka aktuaalsetel teemadel. Viimati artiklis „Vene keele head ja „vead“ (Eesti Ekspress 28.09.), milles ta leiab, et Eestis elavatel inimestel oleks elementaarselt loogiline osata inglise ja eesti keele kõrval just vene keelt, mis on suuruselt maailmas viies. Vene keele hoidjatena esinevat juba mõnikord haritumad mittevenelased (sic!), sest nii võimas ja vägev on Puškini keel! Ta loeb ka üles rea põhjusi, miks muulased ei valda perfektselt eesti keelt. Nendeks on tema arvates vähene motivatsioon peamiselt venekeelses elukeskkonnas, sellest tulenevad eesti keele napid praktiseerimisvõimalused, madal üldhariduslik tase, eesti keele keerukus, kohatine suurrahvalik üleolekutunne, samuti üldinimlik laiskus jne. Võiks lisada ühe aspekti, mida Stadnikov ei maini: paljude siinsete venelaste emapiimaga sisseimetud sügav põlgus Eesti riigi vastu.
Kommentaarides kaheldakse vene keele asetust maailma viiendaks keeleks. Puškin ei saaks sellest vene keelest, mis levib venekeelses internetis, enamusest jutust ja terminitest aru. Muidugi on keelteoskus vajalik, ka vene keele oskus. Kohalikud venelased õppigu keeli, ka eesti keelt!
Tema hoiak praeguse Venemaa poliitika õigustamisega on selgem artiklis „Mõningatest Poola-Vene ajaloolistest valupunktidest“ (EE 08.09.), kus ta kaevab välja poolakate poolt surma saadetud vene sõjavangide muumiad. Kannatajateks on ikka venelased.Ta viitab koguni Poola “suurriikliku tungi” võimaliku aktiviseerimisele. Unustab, et Venemaal oli samal ajal punane terror. Peale selle on see tung Venemaal juba aktiviseerunud!
Venemaa on ise ja oma mõjuagentide abil alustanud Poola-vastast psühholoogilist sõda. Nii pidavat koguni Poola olema süüdi Teise maailmasõja puhkemises. Stadnikov hirmutab Poola sõjalise kallaletungiga. Ta vaikib aga maha 1944. aasta Varssavi ülestõusnute reetmise. Vähe sellest, et ei osutatud hädavajalist sõjalist abi, vaid takistati ka Lääneriikidel selle andmist – ei lastud kasutada lennuvälju.
On tüüpiline demagoogia nipp süüdistada teist osapoolt sarnastes kuritegudes (aga nemad tegid ju ka!). Nagu see annaks õigustuse või kahandaks kuidagimoodi oma süütegude raskust. Tuleb vist haletseda neid vaeseid venelasi, keda on julmalt rõhutud sadistlike riikide Eesti ja Poola poolt?
Venemaal on ju alati suur kartus oma naabrite ees, mida saab vähendada neid vallutades, sest muidu vallutavad need inperialistlike kalduvustega riigid nagu näiteks Poola Venemaa? Eestile heidetakse ette loodearmeelaste halba kohtlemist, aga mis tegid nende suguvennad 1940. aastal? Kui tuli nõukogude võim tääkide toel, pandi endised valgekaartlased kohe seina äärde. Loodearmeelased kadusid esimestena, nende hulgas ka üks koduväi minu naabrusest. Keda olnuks neil maha lasta, kui nad juba enne olnuksid surnud?
Hämmastav on ka valikuline õiglusest arusaamine. Kogu vene kogukonna süüdlaste otsimise kampaaniate jooksul pole kohalikud venelased või ka bolševike režiimi kritiseerijad Venemaal nõudnud Vene riigilt, kes on ennast kuulutanud õigusjärglaseks, tuha pähe raputamist ja kahetsust. Surmalaagrites on tapetud sadu tuhandeid venelasi, kuid see ei ole neile huvipakkuv. On hukatud isegi Riigikogu venelastest saadikuid, Georgi Orlov ja Aleksander Ossipov juba 1941. aastal, kusjuures nende „süütegude“ hulgas oli ka seos Loodearmeega, kuid seegi ei näi olevat tähtis.
Medvedev räägib demokraatia arengust Venemaal. On tõepoolest teinud läbi efektiivse arengu. N. Liidu ”rahvademokraatia” ajal pandi dissidendid ja süsteemikriitikud laagrisse või saadeti maalt välja. Praegune Putin-Medvedevi ”demokraatia” likvideerib nad kohe, rakendab Stalini printsiipi ”pole inimest, pole probleemi”. Nii on see demokraatia tipp, Putini superdemokraatia, nagu seda kord iseloomustas Peterburi kuberner Matvijenko. On ju ka see eelis, et kriitikute suud on suletud, välismaal vaikib kriitika nagunii mõne aja möödudes. Oleks ju ka rumalus saata kriitikud välja, sest nad ei pea alati suud kinni. Kui õnnestub mõnel jalga lasta, laiendatakse puhastustööd välismaale, näiteks polooniumi abil. Süüdlasi loomulikult ei leita. Venemaal on juba läbi aegade olnud ka nii, et kõigepealt antakse käsk, siis täidetakse see ja siis mõistetakse see tegu hukka.
Stadnikov püüab laveerida vene ja eesti mätta otsast vaatamise vahel, aga vene mätas jääb ikka kõrgemaks. Tal on aga päris hea sulg ja eesti keel, aga väldib kodakondsust. Peaks jääma ausaks teadlaseks ega tohiks lasta end kõigutada päevapoliitikast, mille kaudu tuleb ilmsiks suurvenelase mõttelaad. Kuigi ta vanemad on Ukrainast, eelistas ta vene kodakondsust. Egiptuse muumiate juurde jäämine oleks lihtsam, sest need ju ei protesteeri ahistamise vastu egüptoloogide poolt.
Vello Helk
