Eestis on poliitiliselt ebakorrektne käsitleda viimast võitlust 1944. aastal katsena tõrjuda uut N. Liidu okupatsiooni. Pannakse rõhku mitte mõttelisele eesmärgile, vaid välisele tunnusele, et see toimus saksa mundris. Kuigi ka sõjaeelne Eesti Vabariik pole poliitikute juures eriti populaarne, on nende enda populaarsuse päästerõngaks Vabadussõda. 2005. aastal ilmunud suure Eesti ajaloo 6. köites käsitleb seda asjalikult Ago Pajur. 2009. aastal avati Tallinnas Vabadussõja võidumonument, mis kujutab endast Vabadussõja kõrgemat aumärki – Vabaduse Risti. Selle kujundi ja tehniliste probleemide üle on palju arvamuspiikide murdmist. Eriti teravalt mõistis seda hukka Tallinna Ülikooli saksa päritolu Eesti ajaloo professor Karsten Brüggemann, nimetades võidusammast anakronistlikuks vägivalla sümboliks (VES 23.07.2009). Hiljem põhjendas ta pikemalt Vabadussõja ümberhindamist, nimetades seda rahvuslikuks müüdiks (VES 13. & 20.05.2010).
Talle sekundeerib kaasmaalane Tartu Ülikooli õppejõud Olaf Mertelsmann, kes retsenseeris Sirbis (16.04.) Merike Jürjo teost ”Eesti sõdur XX sajandil” ja tegi seda viisakalt maha: ”Paljudes riikides on siiski nii lihtsakoelise patriotismi staadium tänaseks juba läbitud” Aga lisab kohe: ”Valestimõistmise vältimiseks pean ütlema, et mul ei ole midagi ausa patriotismi vastu.” Kas Merike Jürjo polegi aus patrioot? Mida mõtleb Mertelsmann ”ausa patriotismi” all? Kas Vabadussõja võidu üle rõõmustamine on militarism? Ei saa aru väikerahvaste patriotismist, mille taustaks on kaitsetahe. Mitte nagu sakslastel ja teistel suurrahvastel teistest rahvastest üleolek.
Loomulikult on neil õigus seda arvata, aga ka Eesti ajaloolased peaksid neid probleeme arutama. Sellega seostub üks Eestile oma-pärane fakt, millele olen varem tähelepanu juhtinud. Tavaliselt on teaduslikes akadee-miates esindatud riigi teadlaste paremik. Eestis jätkas aga pärast taasvabanemist ajaloo esindajatena sovetiaja triumviraat: Juhan Kahk, Viktor Maamägi ja Karl Siilivask. Kaks esimest on vahepeal elust lahkunud, neile pole aga 19 vabadusaasta jooksul leitud asendajaid. Eesti ajalugu esindab jätkuvalt 83-aastane revolutsiooni-ajaloolane Karl Siilivask, kes on sellega ka Eesti summus historicus (ülim ajaloolane, vt VES 24.01.2008).
Teda tutvustab pikemas positiivses intervjuus teadusajakirjanik Margus Maidla (KesKus 6/2010). Kirjeldab tema panust, mainib olulisi teoseid, nende hulgas kandidaaditööd, mille ta kaitses 1954. a. Tartu Ülikooli juures, pealkirjaga “Eesti töölis-klassi võitlus rahvusvahelise imperialismi ja kapitalistliku diktatuuri vastu kodusõja aastatel (1918–1920)”. Viisteist aastat hiljem kaitses samas doktoriväitekirja “Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon Eestis”. Maidla küsib: ”Kui nüüd saaks toonased väitekirjad ringi kirjutada, siis kas muudaksite palju?” ja saab vastuseks: “Kui tõsiselt järele mõelda, siis kaunis vähe. Doktoritöö pealkirjas jätaksin ära sõna “suur”, sest nii suureks oktoobrirevolutsiooni mõju ei kasvanud, kui tollal arvati. Kogu faktilise materjali jätaksin alles.”
Talle meeldib siiski, et oleme vabad ja samuti sõnavabadus. Lõpuks meenutab ta veel: “Riiklikke ordeneid ega muid aumärke (v.a V.I. Lenini mälestusmedal) ei ole ma saanud. Üheks põhjuseks oli pidev opositsioon 1956–71 EKP KK ideoloogiasekretäri L. Lentsmaniga ning 1980–88 R. Ristlaane ja K. Vainoga. Viimaste survel ei esitanud TA Presiidium mind 1983 ümbervalimiseks Ajaloo Instituudi direktori kohale. Ajendiks said kahe Ajaloo Instituudi töötaja (Vello Lõugase ja Rein Ruutsoo) allkirjad nn “40 kirja” all.” Nii leiab ka tema andmeid ahistamisest.
Kas tunnustab Eesti Teaduste Akadeemia tema vaadet Eesti ajaloole? Seda võetakse vaikides teatavaks, just nagu nende kahe saksa ajaloolase arvamusi Vabadussõja kohta, milles on märgata sugulust. Tema hoiakut võib mõista intervjuus kirjeldatud perekonna saatuse taustal. Isa Karl Siilivask sai 1940. aasta juulis Võrumaa Maavalitsuse Haridusosakonna juhatajaks. Saksa okupatsiooni algul 1941. a hukati Karli isa ja ta vanem vend Jaan, kes oli just saanud 18-aastaseks, Võru vanglas. Pole mainitud põhjust, mida leiab Indrek Paavle raamatust rahvastikukaotustest Saksa okupatsiooni ajal. Mõlemad olid hävituspataljonis, hukati vastavalt septembris 1941 ja veebruaris 1942. Lisaandmeid sisaldab Jaan Elleni ”Võrumaa saaga II” (1999). Isa oli hävituspataljoni poliitjuht, vend Jaan tegi vanglas propagandat, seletas ka, et see, kes mahalaskmisel hüüdis ”Elagu Stalin”, tegi hästi, sest nõukogude kord tuleb tagasi. See ennustus läks täide, isegi liigagi pikaks ajaks, mis pani aluse tema venna karjäärile ja mõjutas loomulikult meelsust.
Tema ajaloovaated kuuluvad tegelikult kadunud ajastusse. Ta on jäänud kinni sovetliku ajalookäsitluse võrku ja ei tahagi lahti saada. Ajalooratast ei saa tagasi keerata, aga kas seda saab teha ajalookäsitlusega? Kerkib taas küsimus: mida arvavad Eesti ajaloolased?
Vello Helk
