Eelmine kord oli juttu kahest aktiivsest saksa päritolu ajaloolasest, kes on andnud suure panuse Eesti lähiajaloo uurimisse. Kuigi mõningaid hoiakuid võib vaidlustada, on nad eriti rahvusvaheliselt teinud tõhusat tööd Eesti saatuse tutvustamiseks N. Liidu okupatsiooni ajal. Nende huvi keskendub aga suurelt osalt Venemaa ajaloo uurimisele, millest Eesti on ainult üks väike osa.
Jätkub äge vaidlus selle üle, kas 1944. aastal vabastati või okupeeriti Eesti? Vabastamise rõhutamise pooldajad viitavad põhjendusena Hitleri-Saksamaa plaanidele eestlaste tuleviku suhtes ja väidavad, et Saksamaa võit oleks tähendanud eesti rahvuse hävingut. Kuigi eestlased kannatasid palju N. Liidu all, nagu venelased ise, tagas see neile siiski jätkuva eksistentsi.
Neist plaanidest pole ka vaikitud, aga neid pole ajaloolaste poolt kasutatud tõendusmaterjalina, nagu oleks N. Liidu okupatsioon kindlustanud eestluse tuleviku, mis sellest, et pärast paremiku hävitamist võõra võimu ja teise keele all. Ajaloo kestel on tehtud igasuguseid plaane, näiteks Teise maailmasõja ajal Morgenthau plaan saks-laste tuleviku kohta, mis ei leidnud raken-damist. Vahelduvad sihid ja plaanid, mis võivad olla huvitavad, aga neile ei saa rajada ajalookäsitlusi.
Olaf Mertelsmann juhatab Tartu Ülikooli nõukogude ajaloo perioodi uurimiskeskust, mis on teinud tõhusat tööd, aga uurimismaterjale jätkub veel kauaks. Tema ise tegeleb nõukogude massikultuuri uurimisega ning kavandab suuremat uurimust Baltimaade kuvandist Venemaa ühiskondlikus teadvuses (Eesti Ekspress 18.05.2005). Sõja lõpu 65.aastapäeva puhul mõtiskles ta selle üle, mida tähendab see Eestile (Sirp 07.05.) Ta leiab, et vastupanu jõudis haripunkti aastatel 1945 ja 1946, seega ei lõppenud sõda veel 1945. aastal. On veel teisigi põhjusi, et sõda mitte lõppenuks lugeda. Üks selliseid on iseseisvuse kaotus 1940. aastal ning sellele järgnenud peaaegu pool sajandit väldanud nõukogude liiduvabariigina eksisteerimine. Just 1944-1945 oli Eestis suurim poliitiliste vahistamiste laine. Umbes 15 kuu jooksul leidis aset peaaegu kolmandik kõigist nõukogudeaegsetest polii-tilistest vahistamistest, s.t 13 000 kuni 15 000 vahistatut. 1945. aastal oli ainuüksi Eestis umbes 50 000 inimest eri laagrites, enamuse neist moodustasid Saksa sõjavangid.
Rahvas kannatas punaarmeelaste õiguserikkumiste all. Lisaks järgnes ka „normaalse” kuritegevuse laine. 1946. ja 1947. aastal saavutas sõjajärgne kriis oma haripunkti ja paljude inimeste toiduainetega varustatus oli XX sajandil halvimas seisus. Tsiviilelanikkonna loomulik suremus oli umbes 15% kõrgem kui sõja ajal. Eesti elanikkonna subjektiivsest vaatenurgast ei teinud sõja lõpp midagi paremaks, vaid olukord läks veelgi hullemaks näiteks põllumajanduse sundkollektiviseerimise ja 1949. aasta küüditamise tõttu. Alles Stalini surma järgne normaliseerumine, terrori lõpp, elatustaseme tõus ja alanud reformid tegid võimalikuks selle, et elanike laiemad kihid hakkasid nõukogude võimuga leppima ja sellega koostööd tegema. Sõja lõpp ei seostunud õigupoolest millegi positiivsega.
See kõik on asjalik ja faktiline käsitlus, aga seejärel väidab ta, et tihtilugu unustatakse üks oluline asjaolu, mis kuulub tegelikult kontrafaktilise ajaloo valdkonda, nimelt Saksamaa sõjajärgsed plaanid. Mertelsmann vabandab, et talle tavaliselt ei meeldi arutelud teemal „mis olnuks, kui …”, aga seoses sõja lõpuga tundus see talle vägagi olulisena. Ta loetleb üsna üksikasjalikult, mis oli kavas pärast sõja lõppu ette võtta ja järeldab, et 65 aastat pärast Saksa võitu ei olnuks enam eesti rahvast kui sellist ja mõned asjast huvitatud keele- ja kultuuriteadlased oleksid saanud praegu arhiivides ja muuseumides uurida ühe hävinud rahva ajalugu. Nõukogude võimu ja eelkõige stali-nismi kogemus olid kindlasti kohutavad. Sellele vaatamata oleks Saksamaa võit veelgi hullemaks kujunenud, seda nii Eesti kui ka ülejäänud Euroopa jaoks.
Kui ajaloolased viitavad allikakriitikale, on neil tihti poliitiline eesmärk, nimelt tõlgendada allikat, nii et see ütleb hoopis midagi muud kui seda, mis seisab allikas. Seda teab ka iga jurist! Viib mõtted Venemaa ajalootõlgendustele. Teine moodus on vastandada ebameeldivad faktid kontrafaktilistele oletustele, millega need kõigest hoolimata muutuvad paremaks. Miks mitte oletuste asemel lähtuda kehtiva olukorra faktidest?
Vello Helk
