Eestis on mitmet laadi vabadusvõitlejaid. Olen varem maininud neid, kes tahavad kollaboratsiooni katta ja ilustada selle nimega. Meelsamini ei räägita aga neist, keda nad mõnikord just selle eest karistasid, kes pidid veetma aastaid tihtí range režiimiga vangilaagrites. Nimed nagu Mart Niklus, Lagle Parek, Enn Tarto jt on tõrjutud tagaplaanile.
Neid pole siiski unustatud teatmikus EE 14 (Eesti elulood, 2000). Sealt otsib aga asjatult Tiit Madissoni nime, kes oli aastatel 1980-86 N. Liidu poliitvang. Pärast vabanemist tegutses ta rühmituses MRP-AEG. Pärast 1987. a Hirvepargi miitingut saadeti ta N. Liidust välja. Madisson elas 1987-90 Rootsis ja tegi kaastööd Raadio Vaba Euroopale. 1990 naasis ta Eestisse ja osales aktiivselt Eesti Kongressi ja Eesti Komitee tegevuses, ka ERSP-s. Aastal 1996 mõisteti ta süüdistatuna riigipöördekatse tingimuste loomises Eestis kaheks aastaks vangi. Aastatel 2002-05 oli ta Lihula vallavanem.
Tema aega kuulub laineid löönud Lihula monumendi kõrvaldamine. Madisson on tuntud ka kui juutide ja Iisraeli kritiseerija; ta kaitseb holokaustieitajate vaatepunkte.
Tema tegemisi kirjeldab Madis Jürgen (Eesti Ekspress 09.09.2004). 1991.aastal õnnestus tal Pärnus omastada enda KGB-toimik, mille sisu vastupidiselt teistele dissidentidele on jäänud saladuseks. Pärast ERSP lagunemist katsus ta 1994.aasta märtsis asutada Rahvuslaste Keskliitu.
1995. aastal mõisteti talle kui EMEXi Pärnu osakonna juhatajale metallivarguse eest üks aasta tingimisi kaheaastase katseajaga. Tunnistajate kohaselt kasutati raha RK loomiseks.
2001. a astus Madisson Keskerakonda. Kesknädal kirjutab, et Eesti poliitilises süsteemis pettunud ja omaaegne äge Rahvarinde kritiseerija peab keskparteid rahvusluse ideele truuks jäänud aatemeeste erakonnaks. Madissoni sõnul tahab ta oma osalusega anda panuse Keskerakonna kiireks võimuletulekuks. 2004.a mais esitab ta avalduse Keskerakonnast lahkumiseks. Madisson kirjutab, et nüüd, kus Keskerakond on koalitsioonilepingu järgi deklareerinud Euroliidu ja NATO-suunalist välispoliitikat, on ta valiku ees, kas leppida Eesti riikluse likvideerimisega ning maa ja väikeettevõtluse hävinguga või lahkuda erakonnast.
Ta jätkab pendeldamist. On alates Eesti Rahvusliku Liikumise asutamisest 2006. a selle liige. Samal aastal astus ta Iseseisvusparteisse ja püris selle juhatusse. Aastal 2009 oli ta üks Eesti Rahvusliku Konservatiivse Liidu loojatest. See erakond kujunes välja Eesti Rahvuslikust Liikumisest. 10.08.2009 teatas ta ERSP Taasasutava Kogu loomisest, mis on tema viimane katse.
Madissoni ERSP materjale lugedes jääb mulje, et see on uus Rahvarinne. Eelmine oli perestroika toetuseks, säilitada Eestit ”suveräänse” liiduvabariigina. Nüüdne on Keskerakonna toetuseks, kergendamaks selle võimuletulekut, mida Madisson ka varem lubas toetada. Projekti juhtisikud: ideoloog Roman Ubakivi ja Robert Vill kuuluvad äriregistri andmetel jätkuvalt Keskerakonda. Ubakivi tee on viinud üle Põllumeeste Kogu (1997) ja Rahvaliidu (2001), Keskerakonda astus ta 2005.a. Robert Vill on endine ERSP peasekretär, läks 1995. aasta valimistele Tulevikuerakonna ridades. Leidis seejärel koha Rahvaliidus, kust ta lahkus 2004. Juba järgmisel aastal kandideeris ta Keskerakonna nimekirjas Tallinna volikokku.
Intervjuus Delfile (Urmo Soonvald, 29.08.) ütles Madisson, et ta ei tea, miks ta teod võivad tunduda soodsad just Venemaale. Miks viitab ta aga natsidele ja tsiteerib Hitlerit, mis on vesi Moskva veskile, kus ju tahetakse Eestit mustata väikese natsiriigina? Kas see on rumalus või sihikindel tegevus? Või kibestus kõrvalejäämise pä-rast, millega kaotatakse aated ja vaated?
Ka Kesknädal toetab tema ettevõtmisi. Madisson ise annab KE-le tunnustust, ta polevat selle partei poolehoidja, aga KE sotsiaalsus olevat ka rahvuslaste majanduspoliitika nurgakivi (KN 2.09). Madisson on varem maininud Edgar Savisaare suuri teeneid ning suhtub temasse sümpaatiaga.
Suurim vaenlane on nagu varem Lääne liberalism ja imperialism. Uus ERSP peab enda võimalikeks koostööpartneriteks sotsiaaldemokraate, Keskerakonda ja Rahvaliitu. Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu on nad kuulutanud oma vaenlasteks.
Umbes sama taktikat kasutas Keskerakonna lepingupartner Ühtne Venemaa, kes enne 2003. a. valimisi asutas vasaknatsionalistliku valimisliidu ”Rodina”, mis koondas kümneid väiksemaid parteisid. Eitas loomulikult seost, tegelikult toetas Putini poliitikat, aga peagi läks lõhki. Väärib tähelepanu, et Madisson räägib valitsuse venevastasest hüsteeriast. Kõige tähtsam on valitsuse kukutamine, seega opositsiooni (= Keskerakond) võimule aitamine. Ei piisa venelaste häältest, tuleb mobiliseerida abiks ka rahvuslasi. Nii on palju kahtlust ja küsimärke!
Vello Helk
