Kui räägitakse hävituspataljonidest ja küüditamistest, ka julgeolekuorganite tegevusest, siis saadab seda Eestis verbaalne hukkamõistmine. Aga nagu varem korduvalt öeldud: on küll kuriteod, aga pole kurjategijaid! Kui sellega seoses mainitakse mõne endise tähtsa tegelase nime, järgneb sellele kohe nende kaitsmine, tavaliselt positiivse panuse rõhutamine.
Kõik see kordus 91-aastase Arnold Greeni lahkumisel. Nekroloogid ajalehtedes tõstsid esile tema suurpanust ENSV-s, eriti spordi alal, aga ka ”välisministrina”. Kui üksikud kommentaatorid katsusid võrgus juhtida tähelepanu mõnele negatiivsele faktile, pidurdasid neid moderaatorid ja halvustasid tema kiitjad, väites, et surnuist räägitakse üksnes head. Kuhu see viib? Pigem kõnelda lahkunu kohta õigust, mitte aga ilmtingimata head. Või kehtib see ainult teatud tegelaste kohta?
Kommentaarides on huvitavaid lisandeid. 1940. aasta algul toetas noorkotkas Green Rakvere gümnaasiumi almanahhis vapralt N. Liidule vastu hakanud Soomet, lausa üleskutsega minna Soome vendadele appi. Nekroloogis vaikitakse faktist, et ta 1940–1941 oli ELKNÜ Virumaa Komitee instruktor, 1940. aastal korraldas Vabadussõja monumentide hävitamist Rakveres ja osales hävituspataljonis. Ka mitte, et ta 1949. aasta märtsiküüditamisel oli volinik ja 1962. aastal ÜROs kaitses ”õige eestlasena” sovetipatriotismiga Eesti anastamist N. Liidu poolt.
Arnold Green kuulub selle sovetiaja nomenklatuuri hulka, kelle teod Kapo poolt uurimise alla ei kuulunud või kui siiski, siis nii, et sellele midagi ei järgnenud. On veel teisigi, näiteks Vello Vare ja Helene Kuma. Kas kehtib mingi "vaikiv kokkulepe" – mitte tegelda kommunismi kuritegude menetlemisega teatud tasandist kõrgemal? Kuna ajaloo põhjalikum lahtirääkimine on vist keelu all, peab seda selgitustööd tegema nii kurva sündmuse taustal. Üks kommentaator ütleb, et ta pole siiani aru saanud, milliste printsiipide alusel tehakse valik endiste küüditajate hulgas, et neid kohtusse anda. Miks ainult teisejärgulised mutrikesed, keda nende surma oodates aastate kaupa vintsutatakse? Kas on nad kompromissvabariigi ohvrid – rahva rahustamiseks?
Vello Vare (1923-2007) osales 1941. aasta suvel Kautla metsades Järvamaa hävituspataljoni koosseisus sõjakuritegudes tsiviil-elanikkonna vastu, millest aga vaikitakse. Aastatel 1976-1988 oli ta Eesti NSV tsiviil-kaitsestaabi ülem, 1977. aastast kindralmajor. Aastatel 1991-1999 oli ta Eesti Vabariigi välisministeeriumi nõunik. Ta kuulus 1993. aasta septembrini kaitsejõudude atestatsioonikomisjoni. Vello Vare on transiidiärimehe Raivo Vare isa.
Helene Kuma (1921-2009) on tuntud kui keraamik, kunstiteadlane ja pedagoog. Pärast 1940. aasta juunipööret töötas ta algul ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadis sekretäri, tõlgi ja kartoteegiosakonna juhatajana. Oktoobrist 1940. aastal suunati ta komsomoli Keskkomiteesse, oli sõja alguseni tehniline sekretär, juulis 1941 nimetati ta erisektori juhatajaks. Erisektor haldas salajasi dokumente ning pidas sidet ka NKVDga. Veel samal kuul evakueerus Kuma Nõukogude tagalasse, kus jätkas komsomolitööd. Pärast sõda jätkas ta hariduse täiendamist ja töötas aastatel 1947-1994 õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias. 2002. aasta veebruaris autasustas president Arnold Rüütel teda 80. juubeli puhul ning 65 aasta pikkuse loometöö eest Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Tema biograafias ja nekroloogis vaikitakse maha seos julgeolekuteenistusega.
Verbaalselt mõistetakse küll hukka osalemist hävituspataljonides ja teenistust julgeolekuorganites, aga tegelikkuses võetakse seda kui kas või loomulikumalt kui dissidentlust, mida pigem hinnatakse rumalusena. Kirjanduspolitruk Endel Sõgeli minevik hävituspataljonis ja tegevus vaba mõtlemise mahasurujana ei pannud piiri tema liikmestaatusele Kirjanike Liidus ega lõpetanud ka „loomingulise toetuse“ saamist. Kui avastati, et Riigikogu liige Edgar Spriit oli olnud hävituspataljonis, ei toonud see kaasa mingeid meetmeid. Kirjanik Uno Laht ei varjanudki oma ülbuses tegevust julgeolekus ja ei pannud tähele ohvrite kaebusi, jäi ikka tunnustatud kirjanikuks.
Need tegelased, keda paljud agaralt unustust ja andestust nõudes kaitsevad, pole aga midagi andeks palunud või isegi mitte vabandanud. Green ise elas represseeritud Eesti ohvitseri majas ja keeldus seda perele tagastamast. Ta ei näinud mingit eksimust ja teda kaitstakse kui superkohanejat ”konstruktiivset” kollaboranti. Üks kommentaator nendib kibestunult, et samasugused hävituspataljonlased olid mitmed teised ENSV prominendid, kelle järeletulijad moodustavad suure osa praeguse Eesti Vabariigi eliidist. Haisev minevik sureb maha, aga tuleks võidelda, et sellele viljakale kompostile midagi ei istutataks. Kahjuks tundub see praegu väga viljakas põld olevat. Pealegi on kõige selle taustal uuel pealekasvaval põlvkonnal seda üha raskem hinnata.
Vello Helk
