Langenud vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverents, 30.03.2014
Eestil on õnnestunud oma naabrite ees jätta mulje demograafilisest edust, nii tegidki suvel 2013 Läti sõbrad mulle ettepaneku koostada ülevaade Eesti rahvastikupoliitilistest kogemustest. Kõik järgnevad kuud kulusid selle ülesande täitmiseks. Ettekande pidasin Läti seimi demograafiakomisjoni konverentsil 31. jaanuaril 2014 ja see on avaldatud seimi veebilehel läti keeles. Ta on saadaval ka veebilehes Estonian World Review inglise keeles. Ettekandes tuli vältida õpetussõnu – tehke nüüd nii ja ärge tehke nii. Püüdsin kõnelda üksnes sellest, mis on Eestis toimunud ja kas on kasutatud teadlikku rahvastikupoliitikat ja mis tagajärgedega. Kasutasin Eesti Statistika andmebaase, seega toetun enamasti riiklikule statistikale.
Vabadussõja järgselt oli rahvaarv 1 miljon ja 60 tuhat. Eestlaste osa selles oli ümmarguselt 90%, seega eestlaste arv oli peaaegu 1 miljon. Iseseisvuse lõpuks kasvas rahvaarv ühe miljoni 130 tuhandele. Kust tuli 70 tuhat juurdekasvu? Rahvaarvu suurendasid 35-37 tuhat optanti Venemaalt. Maareformiga loodi juurde 50 000 talundit ja nendesse sündis palju lapsi. Kaasa aitas ka keskmise eluea suurenemine.
Sündimus oli Vabariigi algusaastatel üsna kõrge – 22 tuhat aastas (võrdluseks tänane alla 14 tuhande). Iive ja sündimus tunnistati probleemiks kolmekümnendate aastate algusel. Ohu eest hoiatas tolleaegne akadeemiline eliit – Ado Lüüs, Juhan Vilms, Helmi Mäelo, Hans Madissoon, Aleksander Rammul ja tema õpilane Mihkel Kask, Juhan Aul jt. Aga kus on tänane akadeemiline eliit. Vastus – teevad projekte. Kus on meie kuulus rahvusülikool?
Eliidi eestvedamisel kutsuti kokku Rahvusliku kasvatuse kongress 1935. aastal. Seda võiks tinglikult dateerida Eesti rahvastikupoliitika algusena. Kongressil kutsus riigivanem Konstantin Päts meie haritud jõude, aga eriti arstiteadlasi, rahvusliku ja riikliku hädaohu vastu võitlema. Järgnevatel aastatel võeti kasutusele hulk meetmeid, näiteks vallalistel tõsteti tulumaksu 10 %-lt 25%-le. Peaminister Kaarel Eenpalu nõudis, et iga seaduse väljatöötamisel tuleb pearõhk panna rahva arvulise kasvu soodustamisele. Seda nõuet vist järgmised peaministrid ei tea. Kokku pole kutsutud järjekordset rahvusliku kasvatuse kongressi, kuigi viimasest kongressist 1996. aastal on varsti möödas kakskümmend aastat.
Teise maailmasõja inimkaotustest Eestis on a. 2004 ilmunud Valge raamatu kokkuvõttes – peaaegu 90 000 hukkunut ja peaaegu sama arv Eestist lahkunuid. Küüditamised, repressioonid, vägivaldne kollektiviseerimine jätsid sügava negatiivse jälje meie rahvuskeha elujõule. Arvestuslik rahvaarv 1945 aastal oli ainult 0,85 miljonit. Beebibuumi, nagu see esines kõikides Lääne-Euroopa maades kahekümne aasta jooksul, Eestis ja Lätis ei olnud. Seda tunnistas varalahkunud demograafiaklassik Kalev Katus. Tinglikult öeldes oli sõjaaastate madal sündimus 15 000 ja täna on sündimus alla 14 000 lapse aastas!
Nõukogude ajal kasvas rahvaarv põhiliselt sisserände arvel 1,56 miljonini. Eestlaste endi arv kasvas 45 okupatsiooniaasta vältel 100 tuhande võrra. Venemaalt tuli 50 tuhat etnilist eestlast ja aastatel 1970-1990 oli eestlaste sündimus üle taastetasandi. Ka suurendas rahvaarvu keskmine eluea tõus. Sisserännanute sündimus jäi alla taastetasandit.
Nõukogude perioodil olid rahvastikupoliitika demograafilised andmed salastatud, toimus põlisrahva allasurumine, domineeris sisserännanu. Teadlikult väärastatud rahvastikupoliitika ajastul perepoliitika siiski toimis – lastetoetused, arstiabi, haridus jm. Eestlaste sündimus oli kakskümmend aastat taastetasandil – 2,1 last naise kohta. Suure sündimuse aastad olid 1983-1988. Sündimuse tõus stagnatsiooni ajal, ka Venemaal, paistab näitavat, et elu ilma äkiliste muutusteta on soodus rahva viljakuse mõttes.
Tähelepanu väärivad nõukogude perioodi viimastel aastatel tehtud rahvastikupoliitilised algatused. Nendest on kirjutanud Ago Teder oma raamatus “Isade foorum”, 2003. Püüti formuleerida rahvastikupoliitikat, laiendati peretoetusi, tähtsustati lapserikkaid peresid. Vabanemisel 1991. aastal, muutus või kadus harjumuspärane institutsionaalne alus. 26 aastat tagasi loomeliitude pleenumil pidas Lennart Meri suurepärase ettekande: „Kas eestlastel on lootusi.“ Ta ütles, et eesti rahva hetkeseis on kriitiline, aga mitte pöördumatu, eeldusel, et valitsus seda küsimust prioriteetseks peab. Aga aastal 1995. kui käisin Presidendi Akadeemilises Nõukogus rääkimas rahva tervisest, siis tõeliselt oli president mures kaitseväelaste kehva tervise pärast.
Aastal 2013 saatsin seitsmele loomeliidule kirja, palusin süveneda Lennart Meri kõnesse 1988. aastal ja vastata Toompea haridusseminari rahvastikupoliitilistele kümmekonna küsimustele ja ettepanekutele ning saata need Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Ent ükski loomeliit ei vaevunud pead murdma oma rahva heaks. Kaks saatsid Riigikogule küll oma toetuse Haridusseminari kirjale, milledele Riigikogus ei reageeritud. Alles paar päeva tagasi lugesin Erki-Sven Tüüri pöördumisest seoses „Taandumise“ taandamisega laulupeo kavast: laskem ennast puudutada hetkeks ka küsimusest: mida saame meie teha, et meie rahvas EI väheneks arvuliselt? Mida saame meie teha, et kõigil lastel oleks siin Eestis hea elada ja et neid sünniks rohkem? Just seda eesmärki ma kirjas loomeliitudele ärgitasingi, aga ilmselt küsimus ei jõudnud pärale.
Taasiseseisvumise järgselt väheneb rahvaarv pidevalt. 1,56 miljonilt tänaseks 1,31 miljonile. Eestlaste arv 1991. aastal oli 970 tuhat ja 2013 vaid 890 tuhat. Kas tagasi 1945. aastasse?! Rahva kidumine on aeglane ja igapäevaelus seda ei märka. Tallinn isegi kannatab suure sündimuse tõttu – raske on lasteaiakohtadega. Aga maaelu ja väikeasulad hääbuvad. Maal elades näen, kuidas naabrite majad tühjenevad ja lagunevad.
Taasiseseisvumise aegsest rahvastikupoliitikast võib rääkida alates aastast 2003. Valitsus ja Riigikogu kehtestasid 1. jaanuarist 2004 paljuräägitud vanemahüvitise. Kas sellest kui üksikmeetmest on abi olnud? Kui võtta 2002 ja 2003 sündimus 13 tuhat last platooks ja eeldada kõigi muude tegurite puudumist sündimuskäitumisele, siis saame üheksa aasta kohta ümmarguselt 18 tuhat lisasündi, võrreldes 20 000+ sündi aastas Nõukogude lõpuaastail.
Ei saa öelda, et rahvastiku kidumise vastu pole midagi tehtud. Aga sellest kõigest on vähe. Midagi on puudu aga mis? Formuleerisin paarkümmend printsiipi ja meedet, millede toimet tuleks uurida põhjalikumalt. Esimene neist oli rahvuse säilimise ülesanne Põhiseaduses. Riigi tasandi ülesannetest kirjutasin artiklis “Peaminister Andrus Ansip ja riigi rahvaarv”. Sirbi peatoimetaja Ott Karulin ei tihanud seda trükkida. Juba kuu aega marineerib artiklit Postimees. Neeme Korv ja Marti Aavik lihtsalt ei vasta kirjadele. Kui Eesti ajakirjandus on blokeeritud rahvastikuaruteludele, mis siis teha?
Poolteist kuud tagasi saatsin Lätis peetud ettekande neljakümnele-viiekümnele Eesti Teaduste Akadeemia liikmele, et nad osa oma vaimuenergiast pühendaksid rahvastikuprobleemide lahendamiseks. Lisasin, et rahvaarvu vähenemisel on oht rahvuskultuuri hävimisele, süvenevad probleemid majandusarenguga ja sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega. Geneetikutele piisab küll geneetilise rikkuse säilitamiseks kümnest tuhandest reproduktiivses eas inimesest (Villems, EPL 30.12.2009), aga mitte kultuuri hoidmiseks. Kahjuks ükski akadeemik mu kirjale ei reageerinud.
Riigi põhieesmärk ja põhiülesanne – rahvuse säilimine – ei ole rahuldavalt täidetud. Seepärast Toompea Haridusseminar tõstatas Riigikogu ees põhiseadusega määratud põhiülesande täitmise juriidilised aspektid. Riigikogu põhiseaduskomisjon pole meie 2013 aasta kevadel tehtud soovitust põhiseaduse ja rahvastikukriisi temaatikast põhiseaduskomisjoni töösse võtnud. Mõnerealises vastuskirjas lükkas Komisjoni esimees Rait Maruste ettepaneku tagasi. Palusime arbiitriks Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi – kas komisjoni keeldumine on juriidiliselt piisavalt põhjendatud. Vastuseks asjur Sirje Kaljumäelt Riigikohtust oli, et Seltsi kalenderplaan ei luba seda temaatikat plaani võtta.
Üks kaunis erand. Rootsis Eestit esindava Jaak Jõerüüdi sõnad oma raamatust Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“. Neid Jõerüüdi sõnu tuleb hinnata. Ta on lahti seletanud Kalev Katuse direktiivi – ühiskonna arengut tuleb käsitleda rahvastikukeskselt.
Veel üks oluline sündimuse näitaja – summaarne sündimuskordaja ehk TFR – total fertility rate peaks olema vähemalt 2.1 last keskmiselt naise kohta. Paraku on see kogu taasiseseisvumisajal olnud allpool taastetasandit. Siim Veskimees kirjutas otsekoheselt: “Me näeme jätkuvalt, et Eesti rahvastik vananeb, sündivus on 1,6 last naise kohta ja väljaränne on suur. Vabandage, aga inimene, kes sellel taustal räägib, kui hästi Eestil läheb mingite majandusnäitajate alusel, on ilma igasuguste epiteetideta lihtsalt loll või sisimas vihkab meid. Ülo Vooglaid kirjutas hiljuti, et saadikud ja ametnikud peaksid aduma, et sündimus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon. Madal sündimus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika sh maksupoliitika tagajärg.
Lõpetuseks. Ma ei tea, mis ma kostan eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud Jüri Kukele, kui me teispoolsuses peaks kohtuma. Me olime ju päris head tuttavad. Olime koos 1975. aastal peaaegu kuu aega, kui meid Moskva Ülikooli puhkekodus Krasnovidovos valmistati ette välismaal stažeerimiseks. Ta ei jäta ju pärimata, miks vabaks saades rahvus hakkas hääbuma.
Miks te siis edasi ei võidelnud oma rahva eest! Ma ei tea, mida vastata.
