Uus aasta on see, millelt alati loodetakse, et ta toob midagi head. Nii on aastalõpu kõige müüdavamad raamatud Eestis kõiksugu astroloogilised ennustusraamatud ja horoskoobid. Nii on see alati olnud ja püsib ka edasi, sest elus saavad püsida vaid need inimesed, kes loodavad tulevikult head.
Positiivne tulevikuvisioon annab tervise ja rahulolu. Ja kõige enam müüvad need horoskoobid, mis ka tõesti head tulevikku kõigile lubavad. Ausalt öelda, mis on sellises “väikeses vales” halba? Pigem ongi head, sest selline inimene saab iseendaga hakkama, ei pea pöörduma arstide, psühholoogide ja tabletipurkide poole.
Ennustamisega on nii, et kui kasside puhul öeldakse tegevusmälu olema nädala jagu, siis inimesel on seda topeltpalju, kaks nädalat. Me ei mäleta, milline oli ilm kaks nädalat tagasi, ammugi kaks kuud või kaks aastat. Sama kehtib poliitikas, üle kahe nädala ei mäletata kellegi “hulle tegusid”, vassimisi ja vargusi. Sestap on poliitikas vastupidavad need inimesed, kes oskavad poliitpettuste puhul kaheks nädalaks pildilt kaduda ja siis jälle säravana ilmuda. Enamusel ajakirjanikest ei tule pähegi küsida uuesti mõne poliitjuhi käest tema korruptsiooniilmeliste tegude kohta, ammugi näiteks tema kuulumise eelnevatesse parteidesse ning komparteissegi. Lihtsalt nii palju uusi asju on peale tulnud, et me mälu ei suuda seda enam haarata.
Nii on ka kõiksugu ennustustega, kas mäletate, mida eelmisel aastavahetusel teile ennustati? Mina küll ei mäleta ja mul pole seetõttu õrna aimugi, kas see täide läks. Aga uut õnne proovin ma alati ennustada ja meie peres on uusaastaööl ennustamisi olnud päris eriilmelisi.
Kõige kauem mäletan ma jutte tina valamisest. Aga kuna okupatsiooniaegses Eestis oli tina kättesaadavus keeruline, siis igal aastal seda justkui ei tehtud. Ma olen ikka mõelnud, et kui tinavalamist peetakse üheks kõige tuntumaks uueaasta ennustuseks, siis kust seda tina vanasti taludes ikkagi saadi? Sepalt? Minu lapsepõlves oli selleks vahel jootekolvi kastis olev jootetina, vahel põletasid vanemad poisid vanadest akudest välja tinarestidest tinaplönne, mida sai siis uueaastaööl sulatatud ja õnne valatud. Taasiseseisvumise järel tulid poodidesse müügile spetsiaalsed teraspannikesed, millel kaasa pandud hoburauaks sulatatud tinatükike. Selliseid on siis paljud eestlased viimastel aastatel küünlaleegil sulatanud, särinaga külma vette kallanud ja siis varju järgi uurinud. Ja ikka on põhiliseks tulemuseks draakoninägu ja ohtralt odaotsi. Aga küllap annab lootus igaühele nende tinaõnnede tõlgendamisel just seda, millest on unistatud ja mida siis ka ellu viia.
Üks kõige lihtsam viis ennustamiseks on talurahval olnud uusaastaööl puukuuri minna, sealt haoriidast esimene ettejuhtuv raag tõmmata ja selle järgi siis vaadata, kas tulevik on mitmeharuline, okslik, sile või kurviline. Sedaviisi ennustada oli hea ajal, kui veel iga viimanegi kui võsaoks haoks raiuti ja neid pliidi all tule saamiseks kasutati. Nüüd on puukuuris enamasti vaid siledad ühetaolised jämedad halud. Aga eks elujärg ongi meil ju paremaks läinud. Arvatakse, et hoolimata sellest, et pea pool eestlastest elab statistika järgi absoluutses või suhtelises vaesuses, on vaesusepiiri seadmine ikkagi kokkuleppeline. Me elamegi hästi ja paremini kui iial varem. Meil on oma riik ja vabadus öelda, mida arvame.
Aga veel ühe põneva uusaastaennustuse tõi oma perest kaasa minu nüüd juba teist aastat manalateel abikaasa Mikk Sarv. See oli tema perepärimuses olnud vist juba esimesest Eesti ajast. Ennustusviis on lihtne ja annab võimaluse luua ühiseid pereväärtusi. Võetakse suur silmapesukauss, pannakse see vett täis. Siis võib iga pereliige kirjutada pisikesele paberilehele midagi, millest unistab – olgu selleks siis armastus, soojamaa puhkusereis, uus töökoht või raamat. Need sildid kleebitakse paberit märjaks tehes pesukausi äärtele. Seejärel võetakse kreeka pähkli koor, pannakse sellesse põlema pisike kuuseküünlajupp, parasjagu nii pikk, et laevuke ümber ei läheks. Sellise küünlalaevukese paneb igaüks oma ennustamiskorra ajal veele sõitma, andes kausi keskel veekeeriseid tekitades selle purjetamisele hoogu. Nii jõuab laevuke elumerel ühel hetkel mõne sildi juurde, põrgates vastu kausiranda. Ja just seda toobki uus aasta.
Milliseid silte oleks vaja Eestile järgmiseks aastaks silmapesukausi servadesse kleepida, et silmavett vähem oleks?
Päris pisikestele võiks soovida rohkem õuetunde, rohkem jooksmist, rohkem kodus viibivaid vanemaid ning rohkem õdesid ja vendi.
Koolilastele hoolimata suurepärastest PISA-testi tulemustest paremaid hindeid ja maailmatunnetust. Nutimaailmas tegevusi, mis arendaks neid endid, tutvumist lahendustega, mis looks edu meie riigile, nende endi tulevikule. Ja äratundmist, mis võib keskkonnas saada ohuks nende tulevikule ja visadust oma tuleviku eest võitlemisel.
Täiskasvanutele arukust valida end juhtima inimesed, kes hooliksid neist ka valimistevahelisel ajal. Tarku juhte, tarku ja empaatiavõimega juhte oleks meile kõige enam vaja, mitte lihtsalt populiste. Ja armastust üksteise vastu, vähem lahutatud peresid. Sellist jõukust, mis ei laseks peredel hävida, heaolu, mis ei peituks asjades. Turvatunnet nii ümbritseva keskkonna, kui piiride tagant ähvardava ohu suhtes. Omakultuuri õitsengut. Eesti keele arenemist. Palju rõõmsat laulu nii laulupidudel kui pereringis. Maaelu taas õitsengule puhkemist ja omamaise toidu väärtustamist. Kõikidele kaugele õppima või elama läinud eestlastele võimalust tulla koju igal ajal, kui õige hetk käes. Et me ootaksime koju igaüht, iga eestlane on suurim väärtus meie riigile. Ja vanemate inimeste toetamist ja hoidmist, et elu viimased päevad oleks elamisväärsed ning et suudaksime nende elukogemuse ja tarkuse talletada.
Loodusinimesena oleks mul kolm keelusoovi – ei Rail Balticule, ei metsalagastamisele ja ei maapõuest uraani kaevandamisele. Ja kolm palvet – palju armastust – armastust üksteise, looduse ja kodumaa vastu.
Kristel Vilbaste
[email protected]
