Tehnikateaduste doktor, optilise elektroonika Professor Emeritus Endel Uiga. Teadlane, leiutaja, fotograaf ja autor; Eesti Rooma Klubi liige.
Elab Hope, New Jersey’s.
2010 ilmus tema fotokunsti album „Mindscapes“ koos pikema autoritutvustusega.
2020 ilmus tema biograafia „Where The Light Comes From. One hundred years looking back.“ Kirja pandud koostöös G. Meredith Betz’iga. Pearl Buck Writing Center Press, Perkasie, Pennsylvania.
Usutleja Sirje Kiin.
Sirje Kiin: Palju õnne, Endel Uiga, 103. sünnipäeva puhul, mis langeb peaaegu kokku Eesti Vabariigi 103. sünniaastapäevaga. Te sündisite 3. märtsil 1918 ja kasvasite üles iseseisvas Eesti Vabariigis. Millised on Teie esimesed mälestused lapsepõlvest kodumaal vabas Eestis?
Endel Uiga: Minu esimene mälestus on tüüpiline, mis näitab minu tehnilist meelsust. Kui see võiks olla mõni mänguasi või kink, siis minul on see meeles, kui arst tegi minu vennale süsti, siis ta pigistas süstlast välja natukene arstimit. Mul on meeles selgelt, kuidas see süstlast suures kaares välja pritsis. Mulle oli see tehniline tähelepanek. Kahjuks see minu venda ei päästnud. Teiseks oli mul lapsena kindel veendumus rongijuhiks saada. See oli selle aja tehnika suurim väljendus.
Sirje Kiin: Kuidas tekkis huvi tehnikateaduste ja täpsemalt inseneriteaduse vastu?
Endel Uiga: Ma usun, et tehniline huvi ja võimed olid minu geenides. Ma arvan, et pärisin selle oma ema perekonnast.
Sirje Kiin: Millised on mälupildid 1940. aastast, mis olid Eestile nii saatuslikud?
Endel Uiga: 1940 kaotasime oma iseseisvuse. 1934 Päts võttis üle võimu ja lõi tugeva diktatuuri. Tema majandus- ja rahvuspoliitika oli edukas. 1940 olime kasvanud toekaks majanduseks ja olime kindlad oma tulevikule. Seetõttu peetakse Pätsi ja Laidoneri meie riigi loojateks. Samal ajal ta hävitas opositsiooni ja demokraatia, mis olid vajalikud kriitilistel olukordades. Stalin lõi abistamise pakti ja nõudis baase Eestis. See tähendas meie iseseisvuse kaotust ja oleks pidanud nõudma ka riigikogu otsust. Meil täielikult puudus opositsioon, kes oleks arutanud meie võimalusi. Tegelikult ei olnud meil mingit väljapääsu sellest olukorrast, kuid me oleksime pidanud olema võimelised seda olukorda hindama ja meile parima olukorra valima. Seda ei juhtunud ja meie rahvas langes kuni viimse lapseni Stalini kätte.
Teine küsimus oli, kuidas kulges elu sellel perioodil. Kõigepealt oli meil oli lõpmatu usk president Pätsi. Täitsime tema käsud uskumatult ja tema sai oma juhtnöörid nõukogude kubernerilt. Kahe nädalaga likvideeriti Kaitseliit, korjati kokku relvad ja meie sõjaväe juhtkond saadeti Venemaale, kuhu nad kadusid. Olime nüüd absoluutselt kaitsetud. Riigikogu aeti laiali ja korraldati valimised, kus oli ainult üks kommunistlik kandidaat. Tallinnas olid vene tankide kaitse all demonstratsioonid, kus korraga oli äärmiselt näruseid töölisi. Paneb imestama, et seal ei onud ühtegi Eesti lippu ega vahele segamist. Täitsime Pätsu käsku. See on uskumatu, kuidas iseseisev ja uhke Eesti rahvas oma riigi ära andis Pätsi käsul. Olime alguses väga üleolevad. Venelaste riietumine ja käitumine oli masendav ja naeruväärne, kuid aasta jooksul kaotasime oma iseseisvuse ja meist said hirmunud ja kuulekad nõukogude kodanikud.
Üks on kindel, et meil ei olnud võimalust sellest olukorrast pääseda, kuid me oleksime võinud olla paremad oma saatusest, päästa paljude inimeste elusid ja näidata lääneriikidele, et meie ülevõtmine ei olnud vabatahtlik.
Sirje Kiin: Miks kaotas Eesti toona iseseisvuse? Mida me peaksime-võiksime sellest ajast õppida?
Endel Uiga: Olime truud Pätsi ülieestlased. Meil puudus opositsioon, mis oleks taganud vajaliku kriitika, eriti ohtlikes olukordades. Soome võttis vastu otsuse vastu hakata, mida tehti ka kommunistliku partei koostöös.
Sirje Kiin: Milline oli Teie saatus sõja ajal?
Endel Uiga: Sõda algas 1941 aastal. See oli meile väga teretulnud. Mind värvati Punaarmeesse, kuid kadusin põranda alla. Saksa okupatsioon oli tüüpiline, kus meilt võeti nii palju kui võimalik.
Sain siiski lõpetada ülikooli, abiellusin, sündis tütar.
Mind värvati Eesti sõjaväkke. Kui vene rinne läbi, saatsin naise lapsega Saksamaale ja mind viidi Läti poolsaarele Kuramaa kotti, kus ligi veerand miljoni mehe suurune vägi pidas vastu kuni sõja lõpuni. Ma olin üks väheseid, kes sealt Saksamaale välja pääses.
Sirje Kiin: Kuidas põgenesite vabasse maailma? Milline oli Sinu teekond sõjajärgsetel rasketel aastatel?
Endel Uiga: Saksamaal sattusin Briti sõjavangi, kust põgenesin, et oma perekonda leida. Saime kokku Baieri põgenikelaagris, kus oli võrdlemisi hea elu.
Olin 27-aastane ja otsustasin, et pean tegema midagi oma tuleviku heaks. Otsisin üles ühe tuntud saksa professori ja apelleerisin doktori kandidaadiks. Ta võttis mind vastu ja kolme aastaga sain doktorikraadi.
1949 avanes võimalus tulla Ameerikasse aedniku abilisena ja see tõi minu pere siia.
Sirje Kiin: Millega hakkasite tegelema USAs, uuel kodumaal?
Endel Uiga: Varsti, kui keelt natukene õppisin, sain tehnilise koha väikeses firmas Ballantin Laboratories, kus töötasin 18 aastat, saades selle firma tehniliseks juhiks.
Sirje Kiin: Mida peate oma erialal kõige suuremaks saavutuseks?
Endel Uiga: Meie firma oli tuntud eesrindliku pinge mõõtmise instrumentidega. Loen oma saavutuseks, et koostöös riigi Standardi Instituudiga tegime instrumente, mis olid selle aja tehnilises esirinnas. Samuti pean teatud saavutuseks, et peale Eesti ühiskonna lõin häid suhteid paljude ameerika kolleegidega, kes minu sõprust hindasid.
Sirje Kiin: Mida soovid oma sünnikodumaale, väärikale eakaaslasele sünnipäevaks?
Endel Uiga: Soovin, et Eesti riik oleks mitte ainult rahvusriik, vaid ikka eeskätt õigusriik, kus on esmatähtsad inimõigused ja demokraatia põhimõtted.
