Kuna tuleval aastal, 2024, möödub 80 aastat suurpõgenemisest Eestist Nõukogude võimude eest, siis ÜEKN’i suurpõgenemise toimkond on üheks sihiks võtnud seda traagilist juhtumit eesti rahva ajaloos meenutada.
Pärast südantlõhestavat otsust põgeneda, algas teekond teadmatusse. Siinjuures veel üks kild sellest teekonnast – põgenikelaagrist Augsburg-Hochfeldis.
Mina olin 11-aastane, kui läksime koonduslaagrisse Augsburgi, niisiis minu enda mälestused on puudulikud, see lugu põhineb täiesti Ferdinand Kooli raamatul “DP Kroonika”. Ferdinand Kool oli juba Viljandis tuntud ajakirjanik, ka Augsburgi laagris toimetas ta informatsioonibulletääni ja hiljem sai teoks ka tema eestvedamisel ajaleht “Eesti Rada”. Tema arhiivi materjal on kirjeldamatu tähtsusega ja seega ka minu informatsiooni allikas.
Augsburg – Hochfeldi laager oli ajutine kodu umbes 3000 eestlasele. Samuti oli seal ka lätlaste, leedulaste, ukrainlaste ja poola laagrid. Augsburg-Hochfeldi tekkelugu algab nn Jena rongi sõiduga Ida-Saksamaalt Augsburgi. Põgeneti idast venelaste eest, jõudes peale pikka aega väsinult, näljaselt ja haigelt Augsburgi, et seal nende eest saaksid hoolitseda “liitlased” – see tähendab ameeriklased ja venelased – oldi ju liitlased, koos sõdinud. Paistab, et ameeriklased ei teadnud palju Balti riikidest – ja paistab, et palju juhtivat meeskonda Augsburgis koosnes just venelastest – ja nende eesmärk oli koondada neid pagulasi, keda tagasi kodumaale saata, mis oli ju nüüd jälle vaba. Paistis, et eesti põgenikud võeti vastu vene ohvitseride poolt!
See olukord oli väga segane ja murettekitav, sest ei teatud, mis kavatsused ka läänlastel olid. Nad olid ju venelastega ühes pundis. Nad tahtsid isegi meid sunniviisil tagasi kodumaale saata, see oli ju venelaste soov. Tundus, et venelased olid laagri peremehed ja et nõukogude kodanikud kuulusid sundrepatrieerimisele. Küll püüdi saada baltlaste nimekirju, isegi pakuti raha allkirja eest! Venelastel oli kindel plaan nende põgenike suhtes.
On selge, et baltlaste esindajad pidid tegema tõhusat tööd olukorra selgitamiseks. Kuna venelased ja läänlased olid liitlased, ei tahtnud venelased kuidagi lahkuda – mitu nädalat pidid baltlased nendega koos elama – aga siis tuli päev, kui nõuti, et nad lahkuksid! Kohe ime, et see juhtus! Pidi tehtama palju selgitustööd Balti juhtkonna poolt. Peab imetlema, kui millise järjekindlusega eestlased seal lõid omavalitsuse. Rahvuslik organisatsioon arenes kiirelt ja demokraatlikult. Ameerika sõjaväevõimude suhtumine oli meile ka soodne. UNRRA ametkond hoolitses meie vajalike asjade ja heaolu eest.
Me elasime kasarmutes – vabrikutööliste ridamajades, kus oli 6 korterit igas trepikojas. Minu pere elas Firnhaber Strasse 65, kolmandal korrusel. Meil oli 3-toaline korter, ühes toas elas meie 5-liikmeline pere, teises Saakide 4-liikmeline pere, jagades ühist kööki. Oli mingi käimla, ühissaun asus eri majas. Suuremad kokkusaamised ja koosolekud leidsid aset pööningutel või majavahelistel aladel. Kuna majas eriti ruumi ei olnud, siis noored leidsid palju tegevust just väljas – alati käis võrkpall ja korvpall – palju organiseeritud sporti, lasterühmi, jne. Tegevust oli palju. Vanematele oli see aga murelik aeg, oli ju teada, et see oli ajutine peatuspaik, et mis edasi saab, oli ju ikka mure südame peal. Toitlustamine oli kehv, riideid ei olnud, olid terviseprobleemid, loodi kohe Eesti Komitee ja ka Balti Komitee, kes lahendasid sotsiaalprobleeme ja tervishoiuprobleeme. Ema õmbles mulle talvemantli ühest sõjaväetekist – üks näide, kuidas leiti lahendusi. Peaaegu kõik naised õppisid õmblema.
Pidime tegema koostööd Ameerika sõjaväejuhatusega, see nõudis kannatlikkust ja selget pead! Seda erakorralist olukorda pidi selgitama – ameeriklased ei teinud poliitiliste põgenike ja lihtsalt põgenike vahel vahet. Saksamaal oli mitukümmend miljonit põgenikku, Saksamaa oli rusuhunnikutes.
Olen varem kirjutanud eesti kooli loomisest Augsburgis – kohe ka algas eesti kultuuritegevus – laulukoorid, rahvatants, gaidid ja skaudid, kirik, teater ja ühiskondlik tegevus. Kõik tööealised inimesed pidid töötama kas laagris või väljaspool. Algas kohe mingisugune vabadusvõitlus Eestile selgitades vene okupatsiooni. Repatrieerimisest enam juttu ei olnud!
Minu pere elas Augsburgis kuni 1949. a. kevadeni. Siis olime leidnud sponsori Ameerikas Seabrooki juurvilja-aedvilja kasvanduselt, kuhu siirdusime 1949. a. maikuus.
Sellega algas uus faas meie elus!
