Chester’is, NJ, pühitsesid 25. jaanuaril käesoleval aastal oma 70. abielu aastapäeva Aksel ja Arville Puström.
See oli 1942, kui Tallinna Kaarli kirikus anti vastastikused tõotused, mis on vastu pidanud seitse aastakümmet. Vahest oli sümboolne, et just sel päeval paukus Tallinnas erakordne pakane, -40ºC. Pole ime, et sarnastes tingimustes sõlmitud side on vastu pidanud kõikidele raskustele, mis eluteel on ette juhtunud.
Võib küsida, et kuidas siis noorpaar kohtus. Ajad olid ju sõja tõttu kõike muud kui kerged. Aga noorus on sarnastest probleemidest üle ja traditsioonilised tantsukursused ning -peod kestsid edasi Tallinna poeglaste ja tütarlaste gümnaasiumites.
Kuna Aksel käis Westholmi ja Arville Lenderi eragümnaasiumis, siis olid eeldused teineteise leidmiseks olemas. Nii tantsiti koos kuni gümnaasiumi lõpetamiseni 1940. Kaks aastat hiljem ei suutnud enam erakordne külm ega sõjaaegsed raskused takistada ühise elu loo-mist. Laulatuspäeval täitus Kaarli kirik kasukates inimestega ja tseremooniale järgnes Arville vanemate kodus hoogne pulmapidu.
Kuna Aksel läks Tartu Ülikooli arstiteadust õppima, siis Arville, kes oli käinud mõnda aega Tallinna Kodumajanduskoolis, tuli samuti Tartu Ülikooli. Olles aga kunstihuviline, muutis ta ala ning astus 1943 Tartu “Pallase” kunstikooli. Sellesse ajastusse langeb järjekordne rõõmus sündmus – juulis 1944 sündis neile tütar Tiia.
Sõjaline olukord halvenes aga kiirelt. Õnneks pääses perekond Tallinnast lahkuvale saksa laevale ja ööl vastu 21. septembrit jäi kodumaa lõplikult seljataha. Saksamaal elati alul Salzburgi ligidal ning hiljem Sachsenis, kus Aksel töötas keemikuna paberivabrikus. Siin saabus talle mobilisatsioonikäsk. Kuna vahepeal oli proovitud Rootsi üle minna, siis kirjavahetus Rootsi saatkonnaga päästis teda küll mobilisatsioonist, kuid tuli sõita Lübeckisse, kus asus Rootsi saatkond. Reis Sachsenist sinna oli sõja lõpukeerises kõike muud kui lihtne. Kaua oldi teel ja kohale jõuti alles sõja lõpupäeval!
Aksel pöördus Lübeckis Inglise sõjaväevõimude poole ja tal lubati organiseerida väike põgenikelaager eestlastele Stubbeni külas Schleswig-Holsteini maakonnas. 1946. aastal viidi eestlased siit üle Hamburgi ligidale, Schwarzenbeki laagrisse. Selleks ajaks avanes põgenikele ka tee Saksamaa ülikoolidesse. Aksel jätkas õpinguid alul Hamburgi ülikoolis, kuid kuna abikaasa Arville pääses aastal 1946 õppima Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse, siis läks ka Aksel üle Düsseldorfi Meditsiinilisse Akadeemiasse, mille ta lõpetas summa cum laude 1949. aastal.
Aastal 1949 jõudsid Puströmid USA-sse. Akselil oli võimalus töötada arstina Illinois’ osariigis, kuid 1950. a. avanesid hoopis paremad võimalused New Jerseys, Greystone Psychiatric Hospital’is, millest kujunes Akseli tööpõld järgmiseks veerandsajandiks.
Haiglatöö kõrval oli Akselil erapraksis ning 1975-85 töötas ta St. Clare Hospitalis, Denville, NJ.
NJ-s suurenes perekond jälle, sest aastal 1952 sündis teine laps, poeg Andres Lembit. Olgu märgitud, et praeguseks on Puströmid ammu vanavanemad, sest Tiial (kunstiõpetaja NY-is) on kaks poega ja tütar, Andres Lembitul (ehitusmeister) aga poeg. Teistest sugulastest tuleks mainida Akseli venda Einarit, kes aga aastal 1996 USA-s suri.
Greystone’i ajajärku langeb ka lõpliku elukoha rajamine Chester’is, New Jerseys, aastal 1961. Siin, looduse keskel asuvas ja hirvekarjade poolt valvatud kodus elavad Aksel ja Arville tänini. Vahest mäletavad lugejad, et oktoobris 2010 andsin ülevaate Akseli 90. sünnipäevast seal. Oli rohkelt külalisi ja rõõmsad hääled täitsid maja. Kuna Akseli ja Arville vanusevahe on vähem kui aasta, siis võis toda sündmust ka ühise juubelina vaadelda.
Arville on kõik need aastad töötanud kunsti alal. USA-sse saabudes täiendas ta end Rockport’is, MA, meremaalingute alal. Sealt peale on ta töötanud vabakunstnikuna, kelle pagasis on rohkem kui tuhat maali. Arville oli paar aastakümmet Morris County Art Association juhatuses, lisaks õpetades seal maalitehnikat. Ta on praeguseni American Artists Professional League liige. Üht suuremat kogu Arville maalidest (ligi 40) võib näha Design Domain galeriis, Bernardsville’is, NJ. Paljukordselt on Arville esinenud kunstinäitustel USA-s, Kanadas, Rootsis ja Eestis. Kes on külastanud Puströmeid Chester’is, see mäletab rohkeid maale ka nende kodu seintel.
See pole aga kaugeltki kõik, sest nii Aksel kui Arville on aktiivselt toetanud Eesti rahvuskultuuri USA-s. Akseli suur huviala on olnud meeskoorilaul: topeltkvartett gümnaasiumis, Tartu Akadeemiline Meeskoor 1940-44, vahepeal ka Tallinna Meestelaulu Selts. USA-sse saabudes oli ta New Yorgi Eesti Meeskoori üks asutaja (praegune auliige). Teine tema huviala on olnud noorte tegevuse toetamine USA Skautide/Gaidide Sõprade Seltsi liikmena (Põhjatähe II järgu teenetemärk). Siin oli ta ametis “Koguja I” maailmalaagriga (1967) ning organiseeris korjanduse laagri peamaja ehitamiseks. Lisaks on jätkunud energiat veel mujalgi: eluaegne NYEHS liige, ERKÜ liige 1960-72 ning truu seltsivend oma akadeemilises organisatsioonis EÜS-is. Arville on olnud samamoodi aktiivne. Ka tema oli aastaid tegev USA Skautide/Gaidide Sõprade Seltsis ja osales New Yorgi Eesti Haridusseltsi Naisosakonna töös. Nende teenete eest valiti Arville NYEHS auliikmeks. Lõpuks meenutame suurt arvu organisatsioonide üritusi ja suvepäevi, mis aastate jooksul on peetud Puströmite külalislahkes kodus.
Praeguseks on maja Chester’is küll jäänud vaiksemaks, kuid vaim seal pole mingil viisil väsinud. Rõõm on külastada auväärses eas paari ja nendega vestelda. Vahest ongi Puströmite positiivne eluvaade üheks oluliseks teguriks, mis on neid ja nende abielu siiani kandnud. Jääb vaid üle soovida, et see kõik jätkuks ka edaspidi. Andku taevas neile selleks tervist ja jõudu!
Raul Pettai
