Möödunud nädalavahetus lõi Eestimaa kaheks. Sel ajal kui Põhja-Eesti hõiskas veel rallimeister Tänaku maailmameistritiitli üle, tegutses Lõuna-Eesti taas peeruvalgel.
Millegipärast on meil nii, et nii talv kui torm tulevad alati ootamatult. Teise astme tormihoiatus kuulutati Eestis välja alles siis, kui Sõrves oli mõõdetud tuulepuhangud 31 m/s. Pole ju see teabmis tuulekiirus maailma mõttes, aga see kahetunnine üle Lõuna-Eesti jooksnud sügistorm suutis halvata pool vabariiki.
Tõsi, mina istusin sel ajal Tartus tütre sünnipäevalauas ja kõvas mitmekordses kivimajas sai tormihoogudest aimu vaid sellest, et iga viie minuti järel kihutas akende tagant mööda huilates vilkuritega kiirabi. Sellest, mis tegelikult toimus, sain aimu alles koju minnes, tuul oli kakkunud peale sõda taastatud hoonelt kivikrohvi ja hoidusime autoni minnes sõiduteele, et mitte taas kivide alla jääda. Tartus polnud kahjud siiski nii suured, tuul oli kummuli keeranud suurema osas ehitusplatside metallaedadest, külili olid ajutised liiklusmärgid ja suured reklaamtahvlid, külili oli mõni üksik puu ja bussiootepaviljon. Kõik selline, mida varemgi juhtunud on. Oma aias püüdsin kinni vaid grillikaane ja võtsin maha suure kaarega kõikuva lilleampli.
Siis aga sain telefoni sõnumi Eesti Energialt, et maakodus on kadunud elekter. Meil on tõesti arendatud välja suurepärane teavitamise IT-süsteem, mis annab sulle kasvõi teiselepoole maakera teada, et kodus voolu pole. Aga kodus uudiseid lugedes tuli Tänaku rallivõidu uudiseid allapoole kerides ilmsiks ka see, et Võru linn on halvatud. Sõna otsase mõttes halvatud. Elektri alajaama plekk-katus oli tuule alla saanud ja lennanud traatidesse nii, et suur osa Võrumaast ja linnast vooluta. Vooluta jäi haigla, kus üks väike laps sündis pimeduses, vooluta jäid ka bensiinijaamad, mis tähendas, et ka päästeautodel polnud bensiinivõtmise võimalust, vooluta jäid ka näiteks poodide külmletid, mille toit minema visati või inimestele laiali jagati. Tõsi, vool Võru linnas suudeti taastada 4-5 tunni jooksul, aga ehmatus oli suur.
Ja isegi nüüd, kui seda lugu kirjutan ja tormist on möödunud juba kaks ja pool ööpäeva, on päris paljud väikesed asulad ja talud veel vooluta.
Mis tegelikult selliste tormipuhangute ajal Eestis toimub. Voolukadu halvab väikeasulate veesüsteemi, mis tähendab, et kortermajades pole võimalik kasutada tualette ja toidutegemiseks pole elektripliitidel voolu. Häiritud on mobiilimastid ja seetõttu pole võimalik ka vajadusel abi kutsuda.
Enamus mobiiltelefone saab päeva paari jooksul tühjaks. Väiksemate asulate ja talude inimestel on ka koju varutud toit sügavkülmutatud, liha- ja marjakirstud hakkavad sulama 24-tunni jooksul. Ja see ongi vist see, mis inimesi kõige rohkem masendab, suur osa lõunaeestlastest saab hakkama tänu suvisele korilusele ja lambapidamisele, see on oluline osa pere-eelarve täitmisel. Oluline on ka see, et maal ei ole enam karjuseid, on elektrikarjused ja õnnelikud on need loomapidajad, kelle elektriliinid on varustatud akutoitega. Sest kaks-kolm päeva tuleb teistel oma loomi aina taga ajada ja karjust mängida.
Seekord jäid vooluta ka mitmed Lõuna-Eesti suuremad tööstusettevõtted. Saevabrikud saagisid lihtsalt natuke vähem, aga piima- ja juustumeistritel oli halb aeg ja kahjud suured.
Ja kui teisipäeval läbi Võrumaa oma maakodu vaatama sõitsin, siis tundus, et seekordne sügistorm ei olnud nii hävitav, kui kahe aasta tagune suvetorm, mis niitis väga palju põliseid metsi. Aga jälle on näha meie metsapoliitika vead. Puud on murdunud peamiselt lageraielankidest tekkinud tuulekoridoride tõttu. Teedel oli ka lageraielankidele jäetud seemnepuid, mis parasjagu murdudes ulatusid tee peale. Mõned metsateed ja kaugemate külade elektriliinid saavad lahti raiutud ilmselt alles nädalate jooksul.
Pealinnast vaadates võib ju tunduda, et oli päris süütu tormike – ainult mõni puude alla jäänud inimene ja üks suur liinibuss Võrtsu ääres, millele puu selga kukkus. Aga inimesed vangutavad pead.
Samal ajal jõudis Eestisse suur rongiešelon Inglise tanke ja sõjamehi. Vahetult enne seda oli suurõppus, kus telefonisõnumitega kutsuti kokku Eesti reservvägi. Kõik toimis. Aga Lõuna-Eesti metsataadid räägivad nüüd, et kuidas saab meie vägi kokku siis, kui Kirde-Eesti energiajaotusvõrk halvatakse. Kuidas töötab tagala? Pole bensiini, pole telefonivõrku ja hullem veel, pole vett ja toitu. Kas suurtes sõjamängudes, mida Eestis nüüd iga paari kuu tagant mängitakse, on meelest läinud mõned olulised asjad? See, et sõja võidab tugev tagala, info hea kättesaadavus ja transpordivõime.
Kui kolm Eesti maakonda suudab halvata teise astme torm, mida mujal maailmas vist isegi tormiks ei peeta? Või õigemini üks riigihankel odavpakkumisel paigaldatud alajaama katus, siis kui turvaline on meie elu Eestis?
Kuus aastat tagasi olen sotsiaalmeedias kirjutanud: “Eestis on sügistormidega ikka nii, et kõigepealt vaieldakse, kas tuleb või ei tule. Ja siis pikalt, kes on süüdi”. Jah, süüdistused on juba kõigile süüdiolijaile esitatud, see käib seekord kiiresti. Aga kas suudame ka midagi muuta? Luua korraliku tagatud elektrivarustuse elutähtsatele hoonetele, luua strateegilise toiduvaru, tagada mobiilside ja paralleelsed teavitussüsteemid? Lõpetada lageraied ja luua tormitõkkemetsad?
Võibolla on meil lindudelt midagi õppida. Vaatasin peale tormi, kuidas valgetoonekure suured kuhilpesad olid kõik elektrivõrgu postidel kenasti alles, mitte ükski pesa polnud maha pudisenud. Ja kuidas keset mu metsatuka remmelgate risti-rästi murdumist seisis uhkelt haava otsas alles hiireviupesa. Ja kuidas merekajakad olid taganenud õigel ajal sisemaa põldudele.
Võibolla peitub meie kaitse nendes inimestes, kes praegu ilma riigi toeta on loonud maale toimivad talud, millel oma generaatorid, oma bensiini ja toiduvarud. Kes suudavad kogukondlikult üksteist aidata.
Kristel Vilbaste
[email protected]
