“Esimene lumelärtsak maale langedes ei märka, et ta natukene vara talve äratas. Lootsin veel mõnd pikka päeva, lootsin, et kord sind veel näen ma. Tahtsin, et mu jalad lumest märjaks veel ei saaks. Nüüd ma seisan lume süles, ikka aina vaatan üles. Naeratan, kuid tunnen veidi külma enda sees. Valged ööd on ammu läind, sinu jälgi pole näind. Sellel talvel lume seest vist jälgi otsin ma.
(Refrään:) No näed siis, meil sajabki lund, kuid see sulab ära, siis jälgi ei näe. No näed siis, äkki nii ongi hea, kui praegu on lumi. Ja jäljed, jäljed las puhub tuul.”
(Laul “No näed”, Mari Pokinen.)
Teie ja meie tänavune esilumi tuli väga üheaegselt. Olenevalt muidugi, kus te hetkel neid ridu loete. Sügis oli siiani Eestis ja ka üle lahe Lõuna-Soomes ning Rootsis ebatavaliselt malbe ja mahe. Ka veel pühapäeval 13. talvekuul, kui Põhjamaades ja Eestis tähistati isadepäeva. Ühele isale nopiti Keila teepervelt metsmaasikas, teisele pildistati tervitama tulnud päevakoera (liblikas), kolmas leidis sinililli.
15.11 lendles Torontos juba nii arvestatav hulk helbeid, et suusasõber pani lauad alla ja tegi rada. Samal päeval kuulutati Eesti esimest tahket sadu riigi kagu ja kirde nurkades ning peenardes veel vägagi triksistraksis õied hakkasid vaikselt lumega täituma. Tõeline pauk saabus aga nädalavahetusel. Buffalo linna lumemöllu ei ületa naljalt keegi, aga nt ka Stockholmis seiskus liiklus 14 cm kihi all ja teisel pool Läänemerd on Saaremaa lõunarannik Eesti kõige lumerohkem paik (13 cm). Hetkel ei leidu me maal ühtegi nurka, mis oleks jäänud esimese külmataadi õrna valge puudutuseta.
Hoidke teiegi silma peal toksides võrguotsingusse: “lumekaart, ilmateenistus”. Rõõmustavat, helget lõikus-tänupüha Teile!
Riina Kindlam,
Tallinn
