Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor Arnold Rüütel avaldas ajakirja Horisont 1976. aasta veebruarikuu numbris artikli „Viisaastak lõppes, viisaastak algas“. Lugesin sellest tema panuse kohta NLKP XXV kongressile. Selles olid toodud ära ka nimed, mis mulle midagi ei öelnud, sest ma polnud neist kunagi midagi kuulnud, nagu Ilmar Aamisepp, Ülo Rahula, Viktor Meister, Endel Lieberg, Meinhard Karelson, Vello Tire, Aleksander Jakobson, Mati Tamm ja Arnold Piho, nad kõik arutasid eelmise viie aasta põllumajandussaavutuste üle ja tegid plaane järgmiseks viieks aastaks.
Olen alati öelnud, et me peame õppima minevikust, aga sageli me seda siiski ei tee. On rumal möödanikust mööda vaadata, sest sel juhul on suur võimalus teha samu vigu, mis juba kunagi tehtud.
Allpool ma tooksin ära tsitaadi Arnold Rüütli artiklist, aga paluksin lugejal mõttes asendada sõna „lehmad“ sõnaga „meie“ ja seal, kus on juttu piimast, mõtelda raskelt teenitud raha peale, aga kui juttu tuleb lüpsmisest, siis tuleks see asendada muidugi tulumaksuga.
“Omal ajal kinnitati, et üle 4000 kg piima lehma kohta pole otstarbekas saada. See pole õige. Ka 6000…7000 kg on ratsionaalne. Igas olukorras asub piir erineval kohal. Praegu on küsimus selles, kas suurendada lehmade arvu või nende jõudlust. Siin peab iga majand arvestama, kumb tee on talle soodsam. Meie punase- ja mustakirju karja geneetiline potentsiaal lubab korralikul söötmisel saada igalt lehmalt vähemalt 4000 kg piima. Muidugi peab arvestama mitmesuguseid tegureid, tööjõu olemasolu, pidamistingimusi, tehnikat. Näiteks pole lüpsiseadmed veel kaugeltki täiuslikud. Seepärast nõutaksegi lüpsjatelt äärmist hoolikust. Kui inimene kiire töö juures unustab end, võib vaakum vigastada udara alveoole –tagajärjeks on udarahaigused ja lehm langeb karjast välja…“
Allpool tuleks kanade ja munade asemel mõtelda enda ja maksude peale:
„Võtame näiteks Tallinna Linnuvabriku. Kui seal oleksid pidamistingimused ülihead, söödaga aga asjad täbarad, poleks nii häid tulemusi. 278 muna aastas kana kohta on maailmatasemel. Linnuvabrikus rikastatakse sööta lisanditega, töödeldakse see sisuliselt ümber. Niimoodi talitab ka meie vestluskaaslane Vello Tire oma seavabrikus. Seepärast ta saabki anda rohkem sealiha mitte üksnes tootmise laiendamise, vaid ka selle intensiivistamisega.”
Nagu näha ei erine need Arnold Rüütli poolt öeldud sõnad eriti nendest, mis kajavad täna vastu Toompealt. Kujutame ette, et poliitikud arutavad, kuidas tõsta meie sissetulekuid, ja leiavad, et selleks tuleks tõsta makse. Või siis soovitavad nad toidulisandeid, et me muutuksime tugevamateks, tarbiksime vähem toiduaineid ja töötaksime kauem, ehk isegi ilma pensionile jäämata, säästes niiviisi kogu pensionitele kuluva raha.
Samast ajakirja Horisont numbrist, mis ilmus 36 aastat tagasi, leidsin ma väikeses kirjas veel ühe huvitava artikli, mis tõmbas kohe mu tähelepanu. Artikkel kandis pealkirja „Paneelid soojendavad vett”.
„Itaalia firma Reflexoterm alustas paneelide “Pansol” tootmist. Paneelid on ette nähtud majade kütmiseks päikeseenergiaga. Paneel mõõtmetega 170 X 95 X 8 cm koosneb kahest terasplaadist, mille vahel voolab vesi. Alt on paneel kaetud korgikihiga, pealt klaasiga. Elumaja katusele paigutatuna võivad sellised paneelid anda 80% elektrienergiast, mida perekond kulutab aasta jooksul vee soojendamiseks. Päikeselistel päevadel akumuleeritakse ülejääv soojus veereservuaari katusele või keldrisse paigutatud termosesse. Paneeli ruutmeetri maksumus on 100 000 liiri ja neid kasutatakse juba Itaalias 50 näitseadmes.“
36 aastat hiljem hakkavad lõpuks ka eestlased nägema valgust seal, kus seda nägid itaallased – päikeseenergias.
Viido Polikarpus
