Heli ja Viido.
Mu naine pidi minema haiglasse väiksemale lõikusele ja ta ei võtnud seda tõsiselt ja mina muidugi kuulasin teda ka vaid poole kõrvaga nagu alati.
Kuna ma ei pidanud muretsema tema sõnutsi, siis ma seda ei teinud ka.
Kui Heli hambaarsti juures käib, siis ei lase ta endale kunagi novokaiinisüsti teha.
Tal on kõrge valulävi ning ta talub hästi ka ebamugavusi, sestap on ta ka minuga nii kaua vastu pidanud.
Olen sellega juba harjunud, et tal on tugev tervis ja et ta ei kaeba selle üle kunagi.
Minuga on lood täiesti teistsugused. Kui ma jään haigeks, siis maailm mu ümber nagu aeglustub.
Jätan kõik kohustused sinnapaika ja viskan jalad seinale, isegi rohkem, kui ma seda tavaliselt teen.
Viimati, kui ma käisin hambaarsti juures, ei pidanud tohter küsimagi, kas tuimestust on vaja teha – parema meelega oleksin lasknud end narkoosi alla panna enne tema tooli istumist.
Kui mu jalad või selg valutavad, teab seda kohe kogu maailm. Ja millegipärast teab ka seda kogu maailm, kui ma olen oma perearsti juures käinud.
Ma mäletan väga hästi, kuidas ma pärast seda, kui muruniitja abil oma varbaotsa ära napsasin, pidin veel mitu aastat lonkama.
Minu naine on aga teistsugune. Ta töötab täiskohaga kogu päeva, hoolitseb korteri eest Tallinnas ja maale jõudes teeb ta seda siin.
Ma isegi ei tea, et asjad oleksid nii lohakil olnud, kuni ta jõuab maale ja teeb selle mulle kristallselgeks. Muidugi on korras majapidamises toredam olla, mis seda rääkidagi!
Reede hommikul läks Heli haiglasse ja pidi laupäeval välja saama. Seisin laupäeval Tallinnas Vabaduse väljakul trollipeatuses, et talle haiglasse vastu minna ja koju tuua.
Kui ma talle helistasin, oli ta hääl rõõmus, sest valusid tal ei olnud ja operatsioon oli seljataga.
Vabaduse väljakul seistes märkasin, kui palju on siin kahekümne aastaga, mil ma olen Tallinnast ära olnud, muutunud.
Tallinnasse sattudes võrdlen ma alati oma esimest muljet praegusega. 1995. a. lõhnas siin odava Vene diislikütuse järele. Täna on Tallinn moodne Euroopa linn nagu näiteks Stockholm.
Aga laupäeval oli ilus sügisilm ja ma mõtlesin, mis vahet on kenal sügispäeval võrreldes kena kevadpäevaga.
Jõudsin selleni, et sama käib meie elu kohta.
Kevad on nagu lubadus, et tuleb soe suvi oma pikkade päevadega pärast külma ja pimedat talve.
Me armastamegi kevadet temas sisalduvate ootuste pärast, sügist aga temas sisalduva hetke pärast, sest me ei tea, mis tuleb homme ja kas see homme on sama hea kui olemasolev hetk.
Kunagi nooruses imetlesin ma Princetoni ülikoooli tudengit Peter Efrost, kelle isale kuulus Efrose kaubamaja East 4. tänaval Lakewoodis, kus ma üles kasvasin.
Peter sõitis ringi uhke sportautoga. See oli mu unistus!
Hiljem sai temast tuntud advokaat.
Umbes samal ajal nägin ma üht vanemat meest sõitmas samasuguse autoga ja ma mõtlesin, mille pagana pärast on vanal mehel vaja sellist autot?!
Noorena tahtsin minagi tüdrukutele meeldida uhke autoga ja see vana mees tahtis sedasama!
Täna, olles ise vana mees, saan ma aru, et elu jooksul me loobume oma unistustest, sest me lihtsalt kasvame nendest välja.
Aga trolli oodates tundsin ma kogu südamest, kui õnnelik ma olen, et mul on selline naine.
Kui vähe läheb vaja selleks, et sa võid kaotada kõik, mis on sulle kallis.
Just nagu on aastaaegadegagi. Kevadel ei tähenda üks vihmane päev midagi, sest ees on päikest täis suvi, aga siin Eestis peab iga päikselist sügispäeva võtma õnnistusena.
Olen õnnelik, et olen õppinud armastama sügist oma päevades.
Viido Polikarpus
