Vabadusvõitleja Enn Tarto tõstis kunagi VES’i lugejakirjas esile väga olulise ja unustatud küsimuse: nimelt, ennesõjaaegsete eesti rahvu-sest kõrgetasemeliste Mosk-va agentide reeturlik roll iseseisva EV hävitamisel.
Nooremad lugejad sageli ei ole teadlikud nende juudaste olemasolust ega otsustavast tegevusest. Viimastel aastatel on endised kommunistid ja KGB-lased ning nende otsesed järeltulijad hakanud eesti ajalugu ringi kirjutama. Teine grupp ajaloolasi, kes on peamiselt koondunud Magnus Ilmjärve juhtimisel Tallinna Ülikooli juurde, si-hilikult hiilivad mööda punaste juudaste otsustavast rollist. Ilmjärve ja tema aatekaaslaste ilmne siht on suunata arutelu eemale ja varjata moskvameelsete kvislingute olemasolu. Nendel ajaloolastel ei ole absoluutselt midagi positiivset kirjeldada 1939. a. eksisteerinud EV kohta. Kõik meie rahva kõrgemad juhid olevat olnud pätid ja kaabakad ning viimasel ajal on lisandunud neile veel reeturi nimetus.
Käesoleva artikli sisuga valgustab autor lugejat ühe tähtsama tegeliku reeturi elukäigu ja tegevusega.
Virumaal 1887. a. sündinud Richard Tomberg lõpetas Rakvere õpetajate seminari (see kool suleti peale 1. detsembril 1924. a. aset-leidnud kommunistide relvastatud riigipöördekatset kui punaste pesa) ja astus 1915. a. vabatahtlikult Tsaari kroonusse, lõpetades (nii na-gu paljud teised tookordsed eesti mehed) Vilno Sõjakooli ning osales nooremohvitserina I Maailmasõjas Riia ja Rumeenia rinnetel.
Ta saabus kodumaale 1917. a. detsembris ja astus tookordse 1. Diviisi 4. jalaväe polgu koosseisu, kuni saksa okupatsioonivõimud diviisi laiali saatsid. Vabadussõja päevil Tomberg teenis roodu (kompanii) ülemana 8. jalaväe polgus lõuna- ja Narva rinnetel. Tema Vabadussõjaaegne teenistus ei pälvi märkmisväärset tähelepanu ajalooraamatutes. Kui hilisemad EV-aegsed kindralid vääristati vahvuse aumärkidega, siis Tombergil need puudusid.
Richard Tomberg lõpetas Alalisväe kursuse 1921. a. ja ülendati 24. veebrurail 1923. a. kapteniks. Tombergil pidi kaitseväe kõrgemas juhtkonnas olema “ristiisa”, sest tema edaspidine karjäär ja ülendused rahuaegses EV sõjaväes olid imestusväärsed. Ta saadeti Prantsus-maale, kus 1924-26. a. õppis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis. Juba 1924. a. saabus ülendus majoriks. Kodumaale saabudes määrati majori aukraadis Tomberg operatiivosakonna juhatajaks ja ülendati 1927. a. kolonelleitnandiks. Järgnes õhukaitse staabiülema kohale määramine 4. okt. 1928. a. ja seejärel õppereis Inglismaale, kus Tomberg lõpetas lennukooli ja samuti õhuväe-maaväe koostöö koolituse. (EV lennuväe instruktoriteks olid tookord inglise õhuväe ohvitserid). Juba 1. juulil 1930. a. nimetati Tomberg õhukaitse ülemaks ning EV aastapäeval 1931. a. saabus ülendus koloneliks. Seega Richard Tomberg tõusis rahuaegses miljöös kaheksa aastaga kaptenist täis koloneliks! Veebruaris 1940. a. ülendati Tomberg kindralmajoriks.
Tomberg püsis õhukaitse ülema kohal kuni Juunipöördeni. Õhukaitse ülemana allusid talle õhukaitse staap, Tallinnas asuv lennubaas, Lennukool, Tallinna ümbruses asuv õhukaitse suurtükiväe grupp, diviisides paiknevad lennuüksused (divisjonid) ja Narvas, Rakveres, Jõhvis, Tartus, Viljandis ja Pärnus paiknevad abilennuväljad. Kindral Tomberg määrati ühtlasi kaitseväe staabiülema I abiks.
Paljude kaasohvitseride suureks üllatuseks määrati Tomberg peale Juunipööret Eesti Vabariigi kaitseväest moodustatud Punaarmee 180. Laskurdiviisi ülemaks, mille staap asus Tallinnas. Kui teised kõrgemas aukraadis EV-aegsed ohvitserid juunis 1941. a. saadeti täienduskursuste ettekäändel Venemaale (kus nad vahistati, lasti maha või saadeti Stalini orjalaagritesse hävingule), määrati Tomberg hoopis Punaarme Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia taktika lektoriks!
Autor pidas kord Kanadas Seedriorul Sõjameeste Päevadel korraldajate kutsel ettekande, mille eesmärk oli selgitada eesti rahvusest Vabadussõjaaegsete punakaartlaste tegevust NL relvajõududes, NKVD-s, miilitsas ja piirivalves. Peale kõne lõppu tuli autori juurde sõja-mees, kes tänas mind selle teema esiletoomise eest. Ta omakorda selgitas oma elukäiku. Ta mobiliseeriti 1941. a. Punaarmeesse ja saadeti Venemaale, tassiti hiljem Laskurkorpuse moodustamispunkti ja määrati ühe jalaväekompanii koosseisu. Ühel päeval saabus nende rivi ette Richard Tomberg, pidas Punaarmeed ülistava kõne, võttis põuetaskust Kommunistliku Partei pileti, tõstis selle õhku ja rõhutas uhkelt: “Vaadake seltsimehed, olen 1924. a. saadik olnud KP liige!” Kõnealune mees sai hiljem Punaarmeest põgenema.
Kuigi Läänes liikusid kuulujutud Tombergi kohta ning mõndagi halvustavat ilmus tema suhtes ka trükisõnas, ei olnud säärast kompromiteerivat informatsiooni EV kindrali kohta keegi kuulnud. Otsustasin teavet koguda Tombergi kohta.
Helistasin Torontos väga kõrges eas elavale major Ernst Tiivelile, kes teadolevalt oli sel ajal üks vähestest elusolevatest 1939. a. kaitse-väe Peastaabis teeninud vanemohvitseridest (major Tiivel oli kaitseväe Varustusvalitsuse relvastuse osakonna ülem) ning palusin tema arvamust kindral Tombergi suhtes. Meie vahel toimus väga pikk telefonivestlus.
Major Tiivel selgitas: peale Punaarmee baasidesse saabumist kutsuti ülemjuhataja Laidoner Moskvasse, kus Stalin pakkus Eesti kaitse-väele müügiks relvi. Laidoner saatis seejärel Moskvasse relvaostu delgatsiooni, mille koosseisu kuulusid ka kindral Tomberg ja major Tiivel (kuna müügiks pakuti ka lennukeid ja õhutõrje kahureid). Major Tiiveli sõnul neid söödeti ja joodeti terve sealoleku aja, kuid relvade ostust ei tulnud midagi välja, kuna pakutud relvastuse hinnad oleksid ületanud maailmaturu hinnad. Küll kadus kindral Tomberg Moskvas olles korduvalt pikemaks ajaks ära. Tiiveli viimasel Moskva visiidi õhtul korraldati neile järjekordne suurem joomapidu. Hotelli tagasi sõites istusid Tomberg ja Tiivel auto tagaistmel. Äkitselt ulatas Tomberg NKVD-lasest autojuhile oma rahatasku. Võime ainult oletada, mida see rahakott sisaldas. Tedaolevalt jäi Tomberg veel kaheks kuuks Moskvasse. On võimalik, et relvade müügi ettepanek oli ainult varjukate Tombergi Moskvasse saabumiseks.
Läänes oli tol ajal elus veel väga teadlik veltveebli aukraadis allohvitser, kes teenis pikemat aega EV kaitseväe vastuluures. Ta kinnitas, et EV lõpuaastatel Tomberg oli kahtluse all, kuid tema seost NL luurega ei õnnestunud tõestada.
Viimasele Sõjavägede staabi I (operatiivosakonna) ülemal, kolonelleitnant Alfred Lutsul õnnestus Rootsi põgeneda. Oma sisukas mä-lestusteraamatus (Võitluste keerises I – EKP), Stockholm, 1967. a.) kirjeldab Luts, kuidas kindral Tomberg (tookord Staabiülema kohusetäitjana) käitus enne Punaarmee baasidesse saabumist. Tomberg kutsus Lutsu oma kabinetti, andes talle käsitsi kirjutatud korralduse vene vägede baasidesse saabumise vastuvõtuks 18. oktoobril 1939. a. läbi Narva ja Irboska lähiste piiripunktide. Tombergi käsul pidi Punaarmee vastuvõtt olema pidulik ja toimuma orkestrite saatel. Ta andis käsu 1. ja 2. diviisi ülematel isiklikult kohal olla ning esitada tervituskõned. Suurtükivägi pidi andma 21 aupauku. Punaarmee peatuspaikadesse tuli asetada küttepuud ja neid asukohti pidid julgestama Kaitseliidu patrullid. Tombergi käsud tekitasid EV ohvitseride seas suure pahameele.
Peale kommunistide poolt teostatud Juunipööret toimus Tallinnas Keskvangla ees (21. juunil) Punaarmee soomusmasinate saatel märatsevate kommunistide meeleavaldus, mille raames nõuti poliitiliste vangide (kommunistide) vabastamist vanglast. Tomberg sekkus ka sellesse poliitilisse küsimusse, helistas mitmesse asutusse ja nõudis kommunistide vabastamist. Luts lisab, et Tomberg kerkis sõja ajal uuesti päevavalgele ja teda mainiti nende teenistusrikaste punaväelaste hulgas, kellele sovjeti ülemnõukogu presiidium oli annetanud aumärke ning sakslaste andmetel olevat Tomberg juhtinud ka Tallinna pommitamist 9. märtsil 1944. a., mil linn ja selle elanikkond kandis suuri kaotusi.
Indrek Jürjo andmetel oli Tomberg peale Eestisse tagasijõudmist 1956. a. KGB agent hüüdnimega HUGO, keda 1960-ndate alguses saadeti okupeeritud kodumaalt Rootsi ülesandega tagasi meelitada luurekolonelid Maasing ja Saarsen. Loomulikult selle ülesandega ta hakkama ei saanud. Et Moskva julgeolekuaparatuur usaldas Tombergi sel ajal Rootsit külastama näitab selgelt, kui usaldatud ja kõrgetasemeline NL agent ta tõesti oli. Tomberg suri Tallinnas 1982. a.
Richard Tombergi elukutse oli iseseisva Eesti riigi hävitamine, oma kaasohvitseride hülgamine, mis viis nende hukkamisele; ta elutöö oli eesti rahva orjastamine meie põlisvaenlase poolt. Ta oli venelastele ideaalne agent, sest ta oli EV kaitseväe võimuredeli kõrgematel tase-metel. Ta oli intiimselt teadlik EV kaitseväe suurusest, relvastusest, varustusest, mobilisatsioonivõimest ja rahva tahtest. Kaitseväe staabiülema I abina ja õhukaitse ülemana teadis ta valitsuse ja kaitseministreeriumi kavadest, välislepingutest, liitlastest, kaitsealasest koostööst välisriikidega. Hullemat unenägugi ei saa eesti rahvas ette kujutada. On tõenäoline, et just Tomberg oli mees, kes NKVD’le teatas, keda tuleb vahistada ja määrata mahalaskmisele.
Tänapäeval 60-70 aastat hiljem võime ainult oletada, kuidas Tomberg võis negatiivselt mõjutada EV lennuväe ja õhutõrje arengut. On fakt, et Lennuvägi oli 1930. a. paremas olukorras kui ta oli 1939. a., mil Tomberg seda juhtis. On märkimisväärne, et reservlendurite nimekirjas on Lennukooli lõpetanud Edgar Kostabi (hiljem kurikuulus hävituspataljonide üksuste juht ja Laskurkorpuse polkovnik), hilisem vene luurega seotud suurkuju Boris Kulman ja okupantide poolt EV lennuväe reservist Punaarmeesse üle viidud reservleitnant Eduard Inti, kes määrati lennuväe peapolitrukiks. Intit ei võetud vastu kaitseväe Tehnikakooli, kuna ta oli varem seotud kommunistide tegevusega Tartus. Inti kandis nüüd polkovniku aukraadi.
Tekib tõsine küsimus, kas 1. dets. 1924. a. kommunistide riigipöördekatse ajal Tallinna lennubaasis tegutsev punaste rakk säilus ja tegutses edasi kuni Juunipöördeni?
Soovitan mõnel rahvuslikult meelestatud noorel ajaloolasel kodumaal põhjalikult uurida ja eesti rahvale avalikustada terve Richard Tombergi tegevus nii põranda all Eestis kui Venemaal aastatel 1941-56 ning peale taas kodumaale saabumist. Oluline oleks teada kes, kuna ja mis motiividel Tombergi värbas, kas ta Prantsumaal ja Inglismaal viibides kohtus Moskva kõrgagentidega, kes oli ta juhendaja Tallinnas ning kes olid ta paljastamata kaastöölised.
Priit Parming
