Minu vanemad pidasid sõjaeelset “õitsvat Eesti” rahulikuks ja kenasti arenevaks maailmanurgakeseks. Eestiga enne II MS kokku puutunud välismaalased tundusid sageli samal arvamusel olevat, toetudes näiteks sellele, mida Marion Foster Washburne ja Ronald Seth tollal Eesti kohta kirjutasid.
Hoolimata vintsutustest, mida mu pere ja paljud teised pered Teise maailmasõja ajal ning aastatel vahetult pärast seda kogeda said, tundus 60ndate aastate alguse Kalifornia, kus mina teismelise ikka jõudsin, samuti “oaas” olevat. Keskklassi liikmed võisid end seal ja siis hästi ning kaitstuna tunda. Tundus, et kõik see jääb Läänes niimoodi kestma läbi inimpõlvede.
Nüüd ütleb mu abikaasa, et viimastel aastatel on tema isu reisida dramaatiliselt kahanenud. Ei esine enam kanget tahtmist veeta aega ei Londonis ega Pariisis. Suurtel lennuväljadel ja teiste maade metropolide avalikes paikades viibimine kutsub esile kõhedust. Pole erilist tahtmist külastada vabaõhukontserte ja muud sellist. Pean muidugi silmas koletuid tapatöid, mis pandi toime Las Vegases ööl vastu 2. oktoobrit, ja kõiki teisi veriseid ekstsesse meie maailmas, alates World Trade Center’i juhtumist New Yorgis aastal 2001, aga ka enne ja pärast seda. “Võibolla on meie maailm mõne teise planeedi põrgu”, mõtiskles Aldous Huxley ühel hetkel oma kirjutistes. Ometi esineb siin ilmas järjest ka imelisi episoode, millede nimel tasub edasi elada.
Kuid kui veresaunadest siin juba mõtiskleda: on raske mõista, mis Hispaania valitsusel pähe läks, saates riiklikke politseiüksusi teistest regioonidest Barcelonasse, kus need lasksid kummikuulid, kumminuiad, pisargaasi ja teised keskvõimu arsenalis olevad sunnivahendid käiku sadade end üldiselt rahumeelselt ülalpidanud kataloonlaste vastu. Oleme harjunud nägema märulipolitsei toorest käitumist videoklippides, mis pärinevad Venetsueelast ja Venemaalt, mitte aga tänapäeva Euroopas.
Paljudel laulvat revolutsiooni läbiteinutel Eestis hakkas hale, kui välisminister Sven Mikser, kes ise ühte (väidetavasti) empaatiavõimelisse erakonda kuulub, keeldus Kataloonias esinenud politsei vägivalda hukka mõistmast, ajakirjanike torkimisest hoolimata. Eesti valitsus kardab “Kataloonia pretsedenti”. Et mis võiks juhtuda, kui “keegi kusagilt” võiks püüda Ida-Virumaal Katalooniat järele teha? Kui pidada silmas territoriaalse terviklikkuse teemat ja ohtu, et halbade kavatsustega inimesed võiksid püüda Eesti kirdenurgas “Donbassi mudelit” korrata, muutub arusaadavamaks, miks Eesti valitsus Kataloonia suhtes kikivarvul käib. Ja kindlasti ei soovi Brüssel kogeda, kuidas veel üks tükk Euroopat EL koosseisust välja pudeneda võiks.
Asuksime eestlastena selliste kardetud nähtuste suhtes ilmselt praegusest paremas olukorras, kui ametlik Eesti oleks minevikus tagunud paari trummi. Esiteks peaks Eesti pretensiooni kuuldavalt üleval hoidma meie küljest annekteeritud Petserimaa ja Narva-taguste alade suhtes. Ja rahvusvahelise avaliku arvamuse tähenduses on 90ndate aastate sündmuste maailmale serveerimine meil nadilt läinud. Ameeriklased ja paljud teised kipuvad arvama, et Eesti lõi lahku 26 aasta eest NSV Liidust, selle asemel, et meil oleks lõppenud Nõukogude okupatsioon aastal 1994. Liiga vähesed mõistavad meie juttu iseseisvuse taastamisest.
Ja mis Katalooniasse puutub, siis vaikitakse üldiselt maha, et õigus enesemääramisele on jätkuvalt rahvusvahelise õiguse fundamentaalseks osaks. Kas meie maailma ilmingud ei tundu siis kuidagi ebareaalsetena? Äsja toimus Tallinnas Euroopa juhtide tippkohtumine, mis tõi Eestisse kokku rohkem poliitilisi prominente, kui meil on siin kunagi varem käinud, arutamaks teiste asjade hulgas Euroopa digitaalset tulevikku. Ma ei tahaks sellest teemast täna tegelikult “üle hüpata” kuid teen seda vist siiski, et saaks mõne lausega eelseisvatest kohalikest valimistest kirjutada. Eesti valib 15. oktoobril kohalikele omavalitsustele uued volikogud, millest tulenevalt linnad ja teised kohalikud valitsused endale ka uued juhid saavad, puhkudel kui eelmiste juhtide mandaate just ei uuendata.
Paljudes omavalitsustes kulgeb kõik suhteliselt normaalselt. Seda tähenduses, et keskendutakse kohalikele küsimustele nagu teede ja koolide remondile. Üleeestilisel tasandil keerutatavad erakonnad aga tolmu üles asjasse tegelikult mittepuutuvatel teemadel (Näited: geipaaride tulevik; kodakondsuse andmine mittekodanikele; või siis küsimus sellest, kas riigieelarve tohiks olla miinuses või mitte). Arvan, et sellel on tegemist Eesti võimuvertikaali ületsentraliseeritusega.
Mida veel? Edgar Savisaar oleks pidanud poliitiliselt lavalt ammu lahkuma, tehes end praegu korduvalt naeruväärseks. Raske on tõsiselt võtta ka ärimeeste Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõisa valimisliitu “Tegus Tallinn”. Kaalul on muidugi päris palju, kuna Tallinna eelarve suurus on paisunud juba 655 338 132 euroni sel aastal.
Mul on veidi kahju erakonnast Isamaa ja Res Publica Liit, kes-mis üritab praegu “comeback’i” teha mulle tubli mulje jätnud esimehe Helir-Valdor Seederi käe all, seda pärast kehvasti kulgenud Margus Tsahkna juhiksoleku aastaid.
Tundub tõenäolisena, et Keskerakonna positsioon nõrgeneb Tallinnas, kuid pole üldse selge, milline parteide kombinatsioon võiks pealinnas pärast valimisi võimule pääseda. Isiklikult teen ilmselt nii, et ei anna oma hääle ka seekord ühegi partei poolt, vaid püüan lihtsalt leida kandidaatide loetelus sellise inimese nime, keda kõige rohkem usaldan või siis keda ma ebausaldan kõige vähem!
Jüri Estam
