„Septembris 1944 põgenes umbes 75 000 eestlast kodumaalt. Mälestused lühikesest Nõukogude okupatsioonist 1940–41 olid veel värsked ja Nõukogude armee oli lähenemas Tallinnale, põgenikud lootsid pääseda kurvast saatusest, mis oleks oodanud brutaalse kommunistliku režiimi käes. Paljud ei näinud enam kunagi oma kodumaad. Kokkuvõttes hukkus ajavahemikus 1940–1959 umbes 145 000 etnilist eestlast kommunistliku türannia tagajärjel.
Sel ajal 8-aastane Kalev Ehin oli õnnega koos. Saksa sõjalaeva pardal koos isaga lahkus ta Tallinna sadamast kaks päeva enne, kui Nõukogude tankid jõudsid Eesti pealinna. Pääsenud Briti öisest õhurünnakust ja elanud Saksamaal põgenikelaagris, asus ta lõpuks USA-sse, ta elab praegugi Salt Lake Citys Utah´ osariigis. Aga ta oli ka nende väheste õnnelike seas, kel õnnestus pöörduda tagasi Eestisse, enne kui see taastas oma iseseisvuse 1991. aastal. Oma Eesti-külastusi 1982. ja 1986. aastal meenutades on autor liigutav ja emotsionaalne ning aeg-ajalt analüüsiv ajaloosündmuste taustal, mis olid nii traagilised kui ka rõõmsad, iseloomustades 20. sajandi Eestit“ (Charles (Kalev) Ehini „Coming Home“ raamatut tutvustab Silver Tambur Estonian Worldis 26. novembril 2014).
Ma leidsin üles oma ema kirjad Ameerikast tema emale ehk minu vanaemale Viljandisse, neid saatis ta kuni vanaema surmani. Minu ema pidas ka päevikut. Ema kirjade ja päevikute põhjal koostas ja toimetas Anne Velliste minu ema mälestusteraamatu „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“ (kirjastus Varrak, 2009).
Selle tutvustuses kirjutab A. Velliste:
“Ingrid Polikarpus (1922–1993) oli pärit Viljandist, tuntud arsti ja omavalitsustegelase Eduard Sibula ja ooperilaulja Lucie Sibula perest. Tallinna konservatooriumi tudengina abiellus ta 1943. aastal kunstikooli õpilase Ülo Polikarpusega. Septembris 1944 põgenes Ingrid koos mõnekuuse lapsega kodumaalt ning oma sõjas olnud abikaasaga kohtus ta alles Saksamaal. 1951. aastal siirdusid Polikarpused USA-sse, Lakewoodi, kuhu rajasid kodu ning kasvatasid üles viis last. Kuidas sellega hakkama saadi, sellest Ingridi lugu tema mälestuste, kirjade ja päevikumärkmete kaudu räägibki. See on lugu, milles on armastust ja vihkamist, allaandmist ja jaluletõusmist, traagikat ja ohvrimeelsust, jumalakartlikkust ning usku headuse võitu. Ridade vahelt aimuvad küsimused, millest ei saanud kirjutada raudse eesriide taha, kuid eelkõige räägib „Ingrid. Kirjad emale Ameerikast“ eesti emast.”
Miks ma seda praegu meenutan? Sest pagulasteteema ja põgenikud on jälle maailma tulipunktis. Meil on komme unustada minevik, inimkond tikub tegema ikka ja jälle samu vigu, mis ta on teinud aegade algusest peale. Inimkond ei taha õppida oma vigadest.
Ameerika presidendikandidaadid täristavad jälle mõõku, tahetakse jalg maha panna Lähis-Idas.
Donald Trump tahab 14 miljonit illegaali Ameerikast välja saata, panna nad laevadele ja saata tagasi sinna, kust nad on tulnud.
Ristisõdade ajal olid hispaanlased need, kes juute tervitasid, kui kõik teised neist ära pöördusid, see aga viis renessansi õitsengule, sest enamasti olid juudid need, kes tõlkisid kreeklaste araabia tekste.
Enne kui Teine maailmasõda puhkes, olid maailma sadamates laevad täis juute, keda aga ei lastud maale, ka mitte USA-s.
Tolerantsil on aeg-ajalt ikka olnud ajutisi raskeid aegu, aga pikas perspektiivis toob headus ja mõistmine rohkem positiivseid tulemusi. Ameerika ja Euroopa rahvastik vananeb ja vajab värsket verd. Sõdimise asemel võiksime oma vendadele ja õdedele anda võimaluse. Eesti asub juba kümme tuhat aastat globaalsel ristteel, siit on üle käinud mitmed vallutajad, aga me oleme ikka seal, kus me oleme olnud sajandeid. Ja on ju vana tõde, et segatud veri on alati tugevam ja tervem.
Mul oleks hea meel, kui Eesti käituks samuti nagu Island ja võtaks vastu isegi rohkem põgenikke, kui meile on tahetud pakkuda. Nii peaks inimesed käituma kriisiaegadel – hoidma ühte.
Meid pannakse praegu proovile ja ma usun siiralt, et me läbime selle proovi, kui näitame üles armastust ja mõistmist.
Viido Polikarpus
