Probleemidel on ka positiivne mõju – nende lahendamine aitab meid edasi. See kehtib nii isiklikul kui üldisel tasemel. Tihtipeale tuleb leppida neile tähelepanu juhtimisega. Sellega kaasneb lootus nende lahenemisele, mis aga võib jääda ootuseks.
Ajaloolasena olen aastaid murdnud pead probleemide üle, mis kestavad ja arenevad ilma lõpliku lahenduseta. Nagu ütleb hollandi kolleeg Pieter Geyl (1887-1966): ajalugu on diskussioon, mis kunagi ei lõpe. Vahel imestame loomulike nähete üle. Seda kommenteerib kirjanik Franz Kafka: “Näeme küll, et päike aeglaselt loojub, aga oleme siiski üllatanud, et läheb pimedaks.”
Kas on võimalik rääkida multikultuurist? Praktiliselt on tegemist mitmesuguste mono-kultuuridega, mis siin Euroopas suurelt osalt pärinevad mujalt ja millel on vähe ühist lääne kultuuriga. Need sisserändajad teevad aga seda, mis on omane inimeste enamikule – käituvad sobival juhusel oportunistlikult. Seda teevad Eestis ka kolonistide järglased, kes pealegi toetuvad oma päritolumaa suuremale võimule. Nende arusaam demokraatiast on loomulikult egoistlik. Seda kõike soodustab asjaolu, et võimuhaigus ja rumalus on infitseerinud demokraatia immuunkaitset.
Olen arutanud neid probleeme Eesti kolleegidega. Ühe arvates on tagasivaates küsitav, kui palju ENSV tegelased ametlikust ideoloogiast tegelikult mõjutatud olid. Suurem osa 70-ndate lõpus ja 80-ndatel esile kerkinud kujusid paistavad olevat lihtsalt ideetud eneseupitajad, kes laulavad seda laulu, mis parasjagu moes on. Siiras usk jäi vist ikka sinna Praha kevade eelsesse aega? Pole usutav, et ENSV kiitjad või taganutjad seda mingitel ideoloogilistel põhjustel teeks. Suurem osa vist ei mäletagi tollest ideoloogiast suurt midagi. Ühelt poolt on see üleminekuaja šokk, mis ikka veel mõjub, teiselt poolt on üks võimalus näidata oma positsiooni praeguse Eesti Vabariigi poliitika ja poliitikute suhtes. Seda võidakse teha nii rumalusest kui trotsist ja tihti on need eristamatud.
Pole lihtne uurida ajalugu, veelgi raskem seda rahuldavalt kirjutada, sest kirjutajad on oma tausta vangid. Seda on ka Eestis palju arutatud, tavaliste lahkarvamustega. Korduvalt on selle küsimuse juurde tagasi pöördunud kolumnist Ahto Lobjakas, kelle vahetevahel provokatiivseid mõtteid on huvitav lugeda. Pole vaja temaga nõus olla, aga ta paneb mõtted liikuma. Näiteks mõned nopped tema kommentaaridest seoses Mälu Instituudiga (vt ka VES 08.05.2008 ja 06.01.2011).
Ühte ja õiget ajalugu pole niikuinii olemas, sellepärast ärgem tehkem eestimeelset ajalugu! Mispärast küll eestlased ise seda eestimeelset ajalugu nii hirmsasti kardavad? Eestlastele kiputakse raiuma, et teil polegi ajalugu.. Ei noh – mis ajalugu, mis tahtmised, olemised – orjad olete ju! Faktid üksi ajaloost ei kõnele. Neist kõneleb lugu, mis on ajaloolase kokkupandud. Mõni lugu on ausam kui teine. Ajalugu pole reaalteadus. Pole võimalik võtta tõemõõdikut ja ajalugu sellega mõõta.
On ausamaid ja valelikumaid-manipuleerivamaid käsitlusi. Pole probleem, et keegi otsib tõde. Valet ei tohikski teadlane otsida. Riiklik ajaloolise tõe paikapanemine olukorras, kus ajaloolased niigi tegutsevad, on ebavajalik ning arusaamatu ettevõtmine.
Ei saa ka sellest mööda, et ajalugu on subjektiivne, et seda alati ümber kirjutatakse, rõhuasetusi muudetakse jne. Selle kohta ütleb ühes pikemas seoses Harri Kingo, et ajalugu on inimeste lugu ja ajalugu ei vasta kunagi, mis toimus inimese peas, kes osales ajaloos. Isegi täiusliku faktikogumi olemasolul jääks inimese kui subjekti asjaks nende faktide tõlgendamine, üldistamine, järeldamine, neist õppimine (Eesti Päevaleht 18.02.2006).
Lauri Vahtre arvates pole ajalooline tõde utoopia, vaid see, mis lähtub valdava enamiku eestlaste huvist omariikluse ja vaba turumajanduse vastu. Ja kõik, mis eitab sellist huvi ning toimib selle vastu, on eestlase seisukohalt ajalooline vale. Ta küsib: „Kas venelaste huvides on Eesti okupeerimine ja orjastamine? Mõne venelase arvates küll. On aga kaheldav, kas see teeks venelaste elu paremaks. Järelikult on põhjust kahelda ka ajaloolises tões, mille järgi Eesti okupeerimine ja orjastamine oli progressiivne nähtus.“
Nii nagu ilu on vaataja silmades, nii on ka ajalugu eelkõige ajaloolase südametunnistuse, prioriteetide ja integriteedi peegeldus. Kui kurdetakse, et välismaal ei saada Eesti ajaloost aru, pole see täielikult tõsi. Olen oma pikaajalisel ajalooga tegelemisel nentinud, et saadakse aru enda tausta kohaselt. Kes pole ise küüditamist ja rahva paremiku likvideerimist kogenud, võtab seda ainult kahetsusväärse nähtena, mis jääb teiste genotsiidide varju. Lähtutakse enda ajaloost, eestlaste piina pigistused ei lähe palju korda. Seepärast tuleb ka Eesti ajalugu kirjutada eeskätt eestlastel, võõrad kipuvad isegi kannatusi teoretiseerima.
Vello Helk
