Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi avaldas 15. juulil ajalehe veebilehel arvamust, et seoses pantvangikriisiga on info varjamist liiga palju.
Hõbemägi: Mida aeg edasi, seda hämmastavam on meedias leviv seisukoht, et tõde pantvangide loo kohta ei saa avalikkus võibolla kunagi teada.
Postimees tõdeb 15. juuli juhtkirjas alandlikult: ”Võib-olla panevad ajaloolased kunagi ka nende sündmuste tervikpildi kokku.“ Päevalehe juhtkiri nendib: „Me ei saa ilmselt kunagi teada, kes on need inimesed, kes kõik selle positiivse lahenduse nimel tegid ränka ja ohtlikku tööd.“
Delfi juhtkirja autor arvab: „Osadele küsimustele — näiteks lunaraha võimalik maksmine — ei saagi me iial vähemalt ametlikku kinnitust.“. Õhtulehes kirjutab Toomas Alatalu: „Täpset pilti Eesti jalgratturite vabastamisest ei saa me (vähemalt tänased lugejad) võibolla kunagi teada.“
Millest selline hämmastav konsensus, mis lausa kopeerib kogu juhtumiga seotud ametnike seisukohti? Eestis ei ole ju ometi riigimeediat, kellele saaks välisministeeriumist või Stenbocki majast korraldusi anda! Miks deklareerivad juhtkirjad juba ette, et demokraatlikus riigis pole võimalik tõde teada saada? Kes siis muu kui ajakirjandus, peab otsima visalt tõde pantvangikriisi kohta, nii nagu ajakirjandusele kohane? Sest me ei saa täna öelda, et me teaksime tõde. Tegelikult teame kogu juhtumist väga vähe.
(Veel veidram on see, et nendest sõnadest hoolimata ajakirjandus tegelikult otsib tõde ja teeb seda väga visalt. Ma tean seda raudkindlalt. Aga seda vastuolu juhtkirjade ja tegelikkuse vahel ma ei oska seletada.)
Mina olen veendunud, et Eesti riik on aruandekohustuslik oma kodanike ees. Need vahendid, mida kasutab välisministeerium, ei ole teenitud mitte kellegi muu kui riigi kodanike ja ettevõtete poolt. Ja kui riik on kodanike oma, siis on ka tõde kodanike oma.
Tundub, et riigiaparaat peab oma kodanikke eesthooldust vajavateks lasteks, kellele on parem, kui nad ei teagi kõike, mis ümberringi tundub. Et on olemas suuremaid, kõrgemaid ja võimsamaid jõude, millest ja mille tegevusest on parem mitte midagi teada.
Väidetava lunaraha maksmise kohta ütles välispoliitika ekspert Hannes Hanso: „Kui asi oli rahas, siis jumala eest, hea on, et me kunagi seda teada ei saa, sest see saadaks ikka väga vale sõnumi ülejäänud maailmale.“ Pole hullu, Hannes, õnneks ei tea seda kuldaväärt soovitust prantsuse, liibanoni ega teiste maade ajakirjanikud, kes püüavad selgust saada. Ja ei maksa lasta ennast segadusse ajada sellest „meie“-vormi kasutamisest Hanso poolt. Kui keegi lunaraha maksmisest midagi teab (millest on kirjutanud nii BBC kui Liibanoni ajakirjandus), siis tema kindlasti.
Kui kodanike kaastunne ja ühine hingamine, rõõm pantvangide vabastamise üle on tervitatud, siis miks ei ole võrdväärne ka soov jagada infot selle kohta, mis tegelikult sündis? Pole ju keegi nõudnud piirkonna topograafilisi kaarte koos jalgratturite täpsete peidupaikadega, vaid selget ja arusaadavat jutustust juhtunust. Välisminister Urmas Paeti vastuste infotühjus on juba muutunud lausa koomiliseks.
Mul on tunne, et paljud pantvangide omaksed on meie kaitsepolitsei või muude riigimeeste poolt kõvasti ära hirmutatud. (Kas panite tähele, et seitset eestlast lendas Beirutist tagasi tooma samuti seitse kaitsepolitsei ametnikku – parajasti üks ametnik paaritunnise ülekuulamise läbiviimiseks ja instrueerimiseks enne avalikkusega kohtumist.) Paljud ajakirjanikud, kes pantvangide omastega kokku puutusid, rääkisid, et nende suust kõlas korduv fraas – me ei tohi praegu kõike rääkida. Ei tohi – see tähendab, et neile on tungivalt soovitatud mitte rääkida. Miks?
Vastuseta küsimused:
Mis motiivil jalgratturid rööviti?
Kes olid röövijad?
Kes saavutas pantvangide vabastamise?
Kas pantvangide eest maksti lunaraha?
Kas mehed tegid ise midagi sellist, mis neile tähele-panu tõmbas ja röövi põhjustas?
Kus nad vabastati?
www.ekspress.ee/VES
