Olen jälginud huviga artikleid Vaba Eesti Sõnas [Nr, 23 (3486); 9. juuni 2016] ning ka nädal varem (Nr. 22, 2. juuni 2016), mis puudutavad Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis. Esimene artikkel juuniküüditamisest Siberisse kirjeldab, et sellest möödub tänavu 75 aastat. 14. juunil 1941 Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal küüditati rohkem kui 10,000 inimest.
On hea meel lugeda, et Eestis sel aastal 14. juunil, 75 aastat hiljem, meenutatakse Tallinnas, Vabaduse väljakul küüditamisohvreid mälestustseremooniaga. Samuti lugesin nädal varem VESis (Nr 22, 2. juunil 2016), et Justiitsministeeriumis kogunes represseeritute komisjon, kus otsustati, et Eestis peab säilima keskne okupatsioonide muuseum – “ja seda nime kui ka sisu poolest”. Muuseumi nime muutmine on olnud arutlusel sel kevadel siin Ameerikas kui ka Eestis. Sõna “okupatsioon”, ütleb Justiitsminister Urmas Reinsalu, selle tähendus ning sümboolsus on eesti rahvale väga oluline.
Minu pere elule oli okupatsioon väga oluline ja on põhjuseks, miks ma kasvasin üles Ameerika Ühendriikides ja mitte Eestis ja miks mitmed vanemate sõbrad on maetud Siberisse ja mitte Eestisse. Kui elasin Tartus sügisel 2012 Fulbright professorina koos kadunud abikaasa Jüriga, olime mõlemad mures, et kas Nõukogude Liidu okupatsioon ja selle ajaloo mälu on ajaga kustumas ehk hägustumas.
Kirjeldan üht meie kogemust selles suhtes. Ühel hallil jahedal novembripäeval küsis Jüri, kas ma tahaksin näha Pisarate Parki Tartus? Ma ei olnud sellest kunagi kuulnud. Olin huvitatud, mis ja kus see on. Küsisin Jürilt, kuidas tema sellest teab? Ta ütles, et oli kunagi Ameerikas lugenud selle kohta. Ta oli käinud Tartu turismi info juures Raekoja platsil mitmel korral, et leida teejuhised. Naised infokontoris ei olnud sellest pargist üldse kuulnud ja ei saanud mingeid teejuhiseid anda. Kui ta küsis taksojuhtide või sõprade ja sugulaste käest, sama vastus – keegi ei olnud sellest paigast teadlik.
Kivi tundub pildil suuremana kui tegelikkuses. Autori fotod
Mõni nädal hiljem oli Jüri turismikontoris muu asja pärast, aga seekord oli seal üks noorem neiu ja ta päris uuesti Pisarate Pargi kohta. Neiu ei olnud sellest kohast ka kuulnud, aga leidis mõningase otsimise peale internetist ühe 2010.a. artikli ja ta arvas, et oskab umbes seletada, kuidas seda leida. Tuleb kõndida Emajõe kaldal Sadama teatri suunas ja linnast edasi väljapoole, Jõe tänava ja Sõpruse silla juurde. Seal kandis peaks nägema vanu raudteerööpaid ja seal läheduses ongi Park. Nii Jüri leidis koha. Aga Pisarate Park? Ringi kõndides leidis ta lõpuks ühe väikese monumendi, mida alguses ei olnud üldse näha umbrohu seest! Oli näha, et keegi ei hoolitse selle paiga eest, kus algas sõit tuhandetele Siberisse.
See paik on seotud Eesti ajalooga, mida meie välismaal ning ka Eestis eriti enam ei toonita, aga on tegemist ajaga, kus kolme massiküüditamise tagajärjel üle 30,000 meie kodumaa inimestest kannatasid ja hävisid. Ja meie ei suuda selle paiga eest paremini hoolitseda ja meenutada, mis õudused siin toimusid? Ma kirjutan ülejäänud inglise keeles, et nooremad generatsioonid saaksid paremini aru Eesti ajaloost ja kui tähtis on, et mälu ei kustu, et ajalugu uuesti ei korduks.
Dr. Kersti K. Totsas-Linask
