Kuidas sõna jõuab ning kust jõudmiseks jõud tuleb, sellest kõneleme rahvaluuleteadlase, muusiku, loodushoidja ja raamatu “Sõna Jõud” autori Mikk Sarvega New Yorgi Eesti Kultuuripäevade raames laupäeval, 6. aprillil kell 5 pl Washingtonis ja laupäeval, 13. aprillil kell 2pl New Yorgi Eesti Majas.
Mikk on aastakümneid veetnud regilaulude keskel ja sealt ammutanud põnevaid taipamisi meie keelest ja sõnadest. Osa sellest on kirjas ka raamatus. Laulame üheskoos regilaule, kuulame vilepilli ja okariinolugusid, mis on kõlanud Rein Marani loodusfilmides.
Mikk Sarv ise räägib raamatu saamisloost järgnevalt: “Arvan, et raamatu taustaks on õige paljuski regilaulu ilmas elamine mitmeid aastakümneid. Kui laulda regilaule, siis ikka ja jälle komistad sõnade otsa, mille tähendust ei taipa. Ja siis tuleb nuputada, mis see olla võib ja mis selle sõna õige mõte on. Muidugi kogu meie selle mitmekümneaastase regilaulu teekonna juures on tulnud ka muid raamatuid ja autoreid lugeda, kellel on hästi põnev ja rikas sõnakasutus. Eesti luuletajatest näiteks Uku Masing, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo ja Artur Alliksaar oma pööraste sõnamängudega…
See kõik on tekitanud sellise keskkonna, et on huvi avastada ja teadmise, et mingil väga lihtsal ja argisel sõnal võib olla mingitel teistel aegadel ja teistes keeltes hoopis mingi teistsugune tähendus olnud. Ja ka vastupidi: mõnel sõnal võib isegi läbi aastatuhandete erinevates keeltes üks ja seesama tähendus olla. Kirjutan seal “maa” sõnast, mis tähendab maad samamoodi ka India ookeani äärest draviididel, nende keel on mõnes mõttes sarnane meie uurali keeltega. Ja selle juures on põnev hiljutine avastus, kui sõnaperede raamatus leiti, et eesti kõige suuremad sõnapered on “maa” ja “töö” ehk mingil moel need sõnad on meie rahva jaoks olulised. Me nimetame oma keelt maakeeleks ja iseennast maarahvaks ja oma asumisala maaks. Aga on põnev, et pea sama võrdne seal kõrval oma 1400 sõnaga on ka sõnapere “töö.”
See tuletab meelde, kui me Ülo Vooglaiuga kunagi 1980-te lõpul tegime Pirgu arenduskeskuses päevase seminari teemal “Töö,” arutades mitmete tarkade peadega üheskoos läbi, mis asi see töö on. Saime mitmeid eri tunnuseid ja leidsime, et töö on eestlase jaoks kindlasti eesmärgipärane loov tegevus, mis lõpeb tulemusega. Võib-olla sealt on ka mingi arusaam, miks just töö on meie jaoks nii oluline. Mäletan hästi palju just oma suguvõsast, kus öeldi, et mingi töö lihtsalt tahab ärategemist. Seda ei tohi jätta pooleli, tööd ei tohi narrida ja öeldakse, et töö on omamoodi püha tegemine – pole midagi masendavat, rasket ja ränka. Kui võtta muid keeli, siis vene keeles on ta “rabota.” (Rab – ori, vene k.) Orjusega või raskusega seotud, aga meil on niimoodi, et käed sügelevad ja tahaks pihta hakata. Töö on omamoodi eneseteostus või midagi ääretult olulist.
Muidugi on see raamat omamoodi kokkuvõtte mitmetest mõtetest. Esimene pool räägib just maakeelest ja maarahvast. Sellest, et maailma kultuurriikide hulka ja Euroliitu jõudmiseks pidime tõmbama endale sellise kattevarju või mimikri. Pidime olema euroopa rahvaste nägu, oleme maskeerinud end peaaegu üheks saksa keele murdeks. Kaugelt vaadates võiks täitsa arvata, et ongi mingi Saksa kauge ääreala: söövad hapukapsast ja sealiha, joovad õlut ja kui küsid laulu, mida igaüks teab, siis see on “Õllepruulija”. Me oleme seda mimikrit väga hästi tegemas. Aga kui natuke süveneda, siis tuleb ikkagi sellest „Estlandist“ ja „estlaste“ alt üüratult ürgne, võimas ja isepärane rahvas välja. Seesama maarahvas, mille juured ulatuvad ilmselt esimeste asukateni, kes jää järel siia maale asuma tulid. Ja arvan, et need mõlemad pooled peavad olema tasakaalus. See läte, mille kaudu loovus ja jõud tuleb on ikkagi meie sügavates juurtes, maakeeles sees.
Nii ongi minu raamatus “Sõna jõud” esimene pool pühendatud maarahvale ja lugudele, mida me enda rahva kohta räägime. Sealtpidi on ta kooskõlas ka hiljuti ilmunud Eesti ajaloo teise osaga, et needsamad ümberhinnangud meie keskaja olude osas on juba aastakümneid tagasi mitmed uurijad üles kirjutanud. Mõtlen Uku Masingu “Vikaaria ja vaskuks Lohult,” kus ta esitab täiesti värske ja teistsuguse arusaamise Jüriööst. Jüriöö ülestõus ei alanud mitte sellega, et eestlased mõrvasid tsistertslaste mungad Padise kloostris, vaid pigem oli vastupidi. Need, kes mõrvati olid tõenäoliselt eestlased, sest eestlaste maarahval oli just tsistertslaste aiandusele ja põllundusele suunatud mungaorduga väga tihedad sidemed ja töine ja õppimispõhine koostöö. See kõlab tõesti loogiliselt ja mõistlikult.
Raamatu teine pool on kõigi nende aastate jooksul kogunenud sõnade ivad, sõnaivad. Neid on ligi saja ringis, tähestiku järjekorras ja järjest lahti kirjutatud mõtted, mis ühe või teise sõnaga seoses hargnevad. Ega ta lihtne lugemine ei ole. Arvan, et ta on pigem niisugune magamajäämise raamat: võtad huupi kusagilt lahti, loed ühe sõna ja siis loed edasi. Täpselt nagu ma isegi nende sõnadega teen.
On mõned sõnad, mis puudutavad loodust ja millest on olnud heameel ning mis on kiiresti käibesse läinud. Üks neist on “elurikkus.” See oli pea kümme aastat tagasi, kui Tartus Vanemuise tänaval oli semiootikute korraldatud keskkonnaeetika konverents ja olin juba pikemat aega mõelnud sellele, et biodiversiteedi asemel võiks meie keeles kasutada hoopis elurikkust. Pakkusingi selle oma sõnavõtus välja. Alguses oli ka vastuväiteid, tundus harjumatu, et millegi nii lihtsaga saab midagi suurt ja olulist kokku võtta, aga mul on ääretult hea meel, et üle kogu meie keeleruumi on see sõna mõnusaks suurpäraseks saanud ja tarvitame seda igal pool.
Teine selline vahva sõna sündis siis, kui tegime kodanikuajakirjanduse seltsi Võrus. Kasutasime “Avatud ruumi” meetodit ja mõtlesime, kuidas see selts edasi tegutseda saab, kust ta endale vahendeid, jõudu ja energiat saab. Siis kusagilt tuli mulle sõna, et me saame niikaua toimida, kuni meil õhinat jätkub ehk siis õhinapõhiselt. Mul on hea meel sellest sõnast, mis läks ka kiiresti käibele. Aga mõni aasta hiljem väitis üks inimene veendunult, et umbes samal ajal olid nad teises Eestimaa otsas ise selle sõna peale tulnud. Küllap on ta siis õige sõna, mis meie keele- ja meeleruumis vajab palju rohkem tuge ja olemasolu. Ja arvan, et mu “Sõna jõu” raamat annab head tuge. Küllap on üks või teine Eestimaa eri nurkades nende sõnade peale tulnud ja väga vahva oleks, kui nad kirjutaksid raamatu oma nägemusest meie sõnade jõust ja kuidas hästi sõnu kasutades jõuab palju-palju kiiremini edasi.
Üks niisugune raske sõna on olnud meie keeleruumis see sustainable development. Jällegi Ülo Vooglaiuga saunas istudes nuputasime välja sellise sõnapaari nagu “mõnus minek.” Töö on meie keeles selline tegevus, mis pakub inimesele mõnu ja see pole mitte ainult nauding, vaid tähendab ka, et asjad edenevad ilma liigset energiat kulutamata. Mu meelest see ongi meie “sustainable developmenti” sügavam sisu. Me teeme asju niimoodi, et nad haakuvad üksteisega, toetavad üksteist, aitavad. Ja selle tulemuseks ongi mõnus minek, et asjad sujuvad nagu iseenesest, ilma tarbetult ja liialt pingutamata. Ei enda ega kellegi teise keha ei ole kurnatud selle tõttu ja see on seisund, mida tuleb taotleda. Loomulikult on teises kontekstis vaja kasutada säästlikku või jätkusuutlikku arengut, aga mõnes kontekstis võiks olla täiesti alternatiiviks mõnus minek.
Sõnal on tõesti võime luua tegelikkust. Jutud ja lood koosnevad sõnadest. Olen ikka arvanud, et juttudega juhitakse maailma ja lugudega luuakse maailma. Ja seetõttu me peame sõnadele tähelepanu pöörama. Ja kui tahame loodusega kooskõlas elada, siis seda enam peame sõnadele tähelepanu pöörama. Sellest sõltub, kuidas me toimime.
Kas Sulle tundub ka, nagu ma vahel loodusinimestega olen arutanud, et majanduses kasutatav sõnavara on liialt teistesse eluvaldkondadesse tungimas?
Kindlasti on meie kaasaegne väärtussüsteem see, mis sõnavara ja kõnelemist kujundab. Ühelt poolt on sporditerminid: konkurents või võistlus tungib igalt poolt peale ja ka ajakirjanikule tundub, et kaasaegne ja asjakohane ongi niimoodi kirjutada ja kõnelda. Samamoodi on majandusega, et kui koolideski pakutakse haridusteenust ning ei õpetata enam lapsi, siis läheb see absurdi välja. See on kindlasti üks koht, kus tasub kannad maha panna ja vastu seista, mõelda, millest me ikkagi räägime ja hoides seda keeleruumi, kus me aitame lastel õppida maailma tundma. See on ka asi, mida me õuesõppes teeme.
Õuesõpe on jälle üks tore sõna, mis tuli ja jäi ning millest on hästi tuge olnud paljudele. Tihtipeale mõni asi lakkab olemast, kui tema kohta pole leitud head ja sobilikku sõna ja samamoodi paljud mõtlemis- ja toimimisviisid kaovad, kui me selle majandussõnavarasse paneme. Nagu spordi kombel räägitakse alistamisest või rekordi püstitamisest… Need on asjad, mis loodusesse ei sobi. Üldse looduses on võistluslikkust ja konkurentsi üle rõhutatud Darwinist peale. Seesama tendents, et kui kapitalism üle maailma levima hakkas ja ühed ettevõtted pidid välja surema ja teised jällegi said valdava võimu endale, siis pidi ka looduses niimoodi toimima.
Mu meelest meie maailmapilt ja meel on pigem niisugune üksteist aitav ja toetav. Maailm ei ole mitte ärapanemise koht, vaid kõige paremini saab hakkama see, kes suudab teistele toeks olla. On üks niisugune vahva koduleht nagu O.M.A. ja selle koostajad leiavad hästi palju ilusaid ja põnevaid tähelepanekuid. Hiljaaegu Facebooki kaudu levitasid nad pilti, kus istusid 30-40 neegrilast ringis. Ja lugu oli juures: üks eurooplane tahtis nende lastega katse teha. Viis väga maitsvate puuviljadega korvi paarikümne meetri kaugusele ja ütles, et kes esimesena kohale jõuab võib kõik ära süüa. Lapsed võtsid käest kinni ja jooksid kõik koos kohale. Pärast küsis mees lastelt, miks nad nii tegid, sest ainult üks oleks võinud võita. Ja lapsed vastasid, et neil oleks kurb meel olnud, kui nad poleks kõik koos seda teha saanud. Niisugune meie tunne ja meie olemine on jällegi see, mis on meie rahval sügavalt olemas. Kõik, mida räägitakse ja öeldakse – kuidas valitsus on paha või inimesed on pahad – selle kõrval on üüratult palju niisugust head ja sügavat meie tunnet ja üksteise toetamise tunnet. See on see, mis annab lootust, et me rahvana ja meelelaadina kuhugi ei kao, vaid jätkame.
Sven Pauluse tehtud intervjuu raamatust ”Sõna Jõud” ilmus portaali Roheline Värav rohelises sahtlis (http://www.rohelinevarav.ee/roheline-sahtel)
