skm. Madis Linask, foto: Rein Linask
Ameerikas peetava Labor Day nädalalõpul kogunes suur osa Connecticutis elavaid eestlasi ja skautvendi ning sõpru kaugemaltki ilusasse kaljudega kaitstud ning metsa süles asuvasse Madis Linaski koju, et tähistada tema 75. sünnipäeva.
Kõik tänavused sünnipäevalapsed, kes Eestist põgenemise ajal olid umbes aastased, on jõudnud nüüd juba auväärsesse vanusesse. Aga kõiki neid läbielatud vintsutusi polnud seekord vaja mäletada. Võidi vaid uhkusega vaadata, mida väljaspool Eestit kasvanud ja tühja kätega Ameerikasse jõudnud isata lapsed on saavutanud.
Peale mõningaid sõnavõtte ja õnnesoove kui kõhud maitsvaid roogasid täis, läks lahti lauluks, sest Madis on ka pikka aega kaasa laulnud Mees- ja Segakooris ja pole midagi ilusamat kui Eesti 100. aastal sünnipäevalapse auks kõlab eesti laul nagu ta Connecticuti pidudel ja koosviibimistel alati on kõlanud.
Minul, kui kunagisel connecticutlasel, oli tore korraks läbi astuda ja nautida jällenägemist tuttavatega. Jah, veel ei ole kõik tolleaegse rahvatantsutrupi endised kaaslased, teatrilaval tüüpe
loojad, laulukoori ja noorteringi liikmed haihtunud mälestuste muinasmaale. Kuigi meie arv on vähenenud ja näkku on tekkinud kortse nagu puul aastaringe, sätendab eestimeelsus ja ühtekuuluvus ikka edasi nagu vanasti – nüüd juba koos nooremate põlvkondadega.
Armas Madis, tervist ja õnne Sulle järgnevateks aastateks.
Aime Andra
