Augustiputšiga Moskvas oli tekkinud lühike hetk ajaloos, mis tegi Eesti iseseisvuse taastamise võimalikuks. Piiride kompamine, kuidas oleks võimalik naabri ülemvõimu alt lahkuda algas juba loominguliste liitude ühispleenumil 1988. aasta aprilli algul. Pleenumil peeti tolle aja kohta julgeid kõnesid. Omariiklust ja vabariigi taastamist ei julgenud seal veel keegi otsesõnu välja öelda, kuid NSV Liidu näidisvabariik Eesti NSV oli muutunud mässumeelseks. 50 okupatsiooniaastat olid tekitanud rahvas masendust, lootusetust, hirmu ning alistumist.
Rootsi tollane peakonsul Leningradis ja Balti liiduvabariikides Dag Sebastian Ahlander on raamatus “Mäng Baltikumi pärast” kirjeldanud olukorda väga tabavalt: “Aastatel 1986-1987 võis märgata, et muudatused on tulemas, Balti nomenklatuuri esindajad – nii nagu kõik baltlased – olid muutunud kõnepruugilt rahvuslikumaks. Baltikumi muljetest siiski domineeris täieliku vaimse stagnatsiooni ja kultuurilise armetuse tunne. Sama tuntav oli nende alistatud rahvaste hirm ja alandlikkus.”
Ahlanderit kohutas, et ühiskonna venestumine tundus sel ajal olevat Eestis ja Lätis pöördumatu, vene keel oli riigiametite keel, tööl räägiti vene keelt. Nendes oludes küpsesidki tingimused iseseisvumisliikumise kujunemiseks.
Mihhail Gorbatšovi tõusmisega NSV Liidu uueks juhiks hakkas paistma lootusekiir, et impeeriumi on võimalik kõigutada. Moskva oli aastatega suurendanud oma otsustamisõigust Eestis toimuva üle ning nõustus selles osas Eesti NSVga läbirääkimisi pidama. Eestile sooviti saavutada suuremat tegevusvabadust ja otsustamisõigust, kuid siiski liidu koosseisus.
Läbirääkimisi edu ei krooninud ja ühist keelt ei leitud. Viimane kõnelustevoor toimus 16. augustil 1991. Moskvas oli märgata teatud rahutuste märke, kuid kes oleks võinud arvata, et kolme päeva pärast toimub seal riigipööre. Nii on olukorda kirjeldanud akadeemik Arno Köörna, kes oli läbirääkimiste delegatsiooni liige.
Eesti poliitilised jõud suutsid ületada erimeelsused ja rivaalitsemise ning otsustasid taastada Eesti Vabariigi iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel.
20. august 1991, kui ülemnõukogus toimus otsustav hääletamine, oli Eesti rahvusliku ühtsuse päev.
Eesti Komitee juhid võtsid kindlameelse seisukoha, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine peab toimuma järjepidevuse alusel, kuigi paljud ülemnõukogu liikmed pooldasid pigem uue vabariigi väljakuulutamist. Selles peituski kogu asja tuum. Eesti Vabariik polnud kunagi lakanud olemast de jure, ta oli NSV Liidu poolt de facto okupeeritud.
Iseseisvumise taastamisel väärib kahe inimese tegevus eriti esile tõstmist. Arnold Rüütel otsustas, et ei kirjuta alla ühelegi dokumendile, mis pole eelnevalt kooskõlastatud Eesti Komiteega. Rahvusvahelise õiguse ekspert Rein Müllerson leidis õige sõnastuse Eesti Vabariigi tunnustamise taotlusele.
Ühes võime kindlad olla: Eesti poliitikat määravatel jõududel jätkus sel saatuslikul päeval julgust, tarkust ja tahet leida üksmeel, millega Eesti riik toodi iseseisvana ja kaotusteta välja laguneva impeeriumi ülemvõimu alt.
Möödunud aastad on kustutanud paljude mälust poliitilised sisepinged, mida 1991. aastal tekitas kahe suure rahvusliku jõu – Rahvarinde ja Eesti Kongressi vastasseis, mis ilmnes eriti liidrite erinevates vaadetes iseseisvuse taastamise õiguslikele teedele. 20. augustil 1991 tehtud otsustel on olnud määrav mõju Eesti riigi olemasolule ja demokraatlikule poliitilisele vormile. Eesti iseseisvuse taastasid eestlased ise, kuid oluline oli seejuures välisriikide toetus.
Eesti seisukohalt oli oluline Nõukogude Liidu Eesti annekteerimise mittetunnustamine USA poolt, millega liitusid kõik Lääne demokraatiad, välja arvatud Rootsi.
Tohutut rolli etendasid Eesti iseseisvuspüüdlustes eksiilis elavad eestlased, kes oma tegevusega hoidsid aktuaalsena Eesti omariikluse taastamise teemat rahvusvahelisel tasandil.
Iseendast ei juhtu midagi. Kõige toimunu taga olid inimesed ja huvigrupid. Näiteks ülemnõukogu liikmed Liia Hänni, Jaak Jõerüüt ja Marju Lauristin, kes varakult soovitasid iseseisvuse väljakuulutamise puhul rahvuslikku ühtsust ehk koostööd Eesti Kongressi ja Eesti Komiteega.
Eesti Komitee esindajad Sirje Endre, Tunne Kelam ja Vardo Rumessen suutsid peatada nn. Kolmanda Vabariigi eelnõu, millega oleks antud legitiimsus ka Eesti NSVle. Oluline oli Lennart Meri rahvusvaheline tähendus 1990. aastatel, tema mõõtuandev mõju Euroopa ja maailma tipppoliitikutele.
Kõige enam olgu tänatud kõik need 69 ülemnõukogu liiget, kes 20. augustil 1991 kell 23.04 hääletasid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise poolt riikliku järjepidevuse alusel.
Selle päeva tähtsaim õppetund oli, et jõuliselt viib meid edasi vaid rahvuslik konsensus ehk üksmeel!
Paljude eestlaste soovunelmad täitusid, oleme hakkama saanud suurte tegudega ja võitnud tunnustatud koha rahvusvahelises ulatuses. Ühtse rahvusena, õlg õla kõrval, liigume edasi.
Joel Haukka
Rootsi
