Olime Tartu Rahu Põlistamise Seltsi inimestega Seto kuningriigipäeval Lüübnitsas. Meie Petserimaa Suveülikooli telgi ees lehvis Peipsilt puhuvas tuules Petseri maakonna lipp.
Paljud, kes ligi astusid, ei teadnud, mis see valge-roheline kuldse kandlega lipp on. Seepärast panime lipuvarda külge sildi: Petserimaa lipp.
Telgis pidasime huvilistele lühiloenguid Petserimaast ja Eesti ajaloost.
See paik, Lüübnitsa, kuulus ka ju kuni 1944. aasta sügiseni Petseri maakonda, Mäe valda.
Setomaa oli kogu Petserimaa vaid kultuurilises mõttes.
Enam ei kuule Eesti poliitikute suust Ingerimaa ja Petserimaa nimetamist. Valitsused koos valitsusmeedia kellalööjatega tahavad kohe väga-väga maha salata Eesti riigi sünnitunnistuse ja põhiseaduse ning lahkesti kinkida suurele-laiale Venemaale 5,2% meie niigi väikesest maa-alast.
Pole kahtlust, et neid selle eest kusagil kõvasti moositakse!
Üle 20 aasta „narkoositakse“ rahvast, et neid alasid polevat vaja. Olevat venestunud. Küllap siis ükskord loovutatakse ka Narva, kus üle 90% venekeelseid elab.
Väike lootusekiir vilksatas sealsamas Lüübnitsas. Kaks poisikest, karmoškad käes, tulid meilt laenama taburetti. Vaatasin, kuhu nad lähevad. Nad läksid Lüübnitsa kultuurimaja seina äärde, just suure Petserimaa kaardi alla, istusid taburetile ja mängisid oma lugusid.
Sellel kaardil on näha kogu see Petserimaa, mis Võõpsust Laurani ja Piusa jõest Irboska taha ulatub.
Petserimaa oma sadade küladega!
Selle oma teoga poisikesed justkui ütlesid: tulge kaege, missugune on tõeline Petserimaa-
Setomaa!
Soovin, et Eesti inimesed hindaksid oma seaduslikku maad, oma riiki. Loobumiste ja reetmiste toel ei ole omariiklus kunagi püsti püsinud.
Osvad Sasko,
Tartu Rahu Põlistamise Seltsi esimees
