Taliolümpiamängudel Itaalias Milanos ja Cortinas anti olümpialipp edasi 2030. aastal Prantsuse Alpides järgmiste mängude korraldajatele. Ent möödus vaid mõni nädal ja Milanos hakkasid taas särama olümpiarõngad, seekord 15. märtsini kestva paraolümpia auks.
Eesti on seal esindatud vaid ratastoolikurlingu duoga Ain Villau ja Kätlin Riidebach. Paslik on meenutada, et Eesti seni ainus paraolümpialt medali saanud sportlane oli Vilma Nugis (1958-2024), kes tuli 1994. aasta Lillehammeri mängudel 5 km suusatamises pronksile.
Milano paraolümpia puhul tuleb märkida, et avatseremooniat Eesti delegatsioon nagu ka paljud muud riigid boikoteeris, olles vastu agressorriikide Venemaa ja Valgevene mängudele taaslubamisele.
Ent tõmmakem siinkohal siiski kõigepealt kokku Eesti otsad pärisolümpial. Saame rõõmustada, et olümpia viimased päevad päästsid Eesti au ja tõstsid lõpuks meie väikeriigi koguni 29. medalimaa sekka 25. kohale!
Mängude viimase nädalani pidid medaliunistustega eestlased rahulduma väikeste rõõmudega nagu oli kahevõistleja Kristjan Ilvese kaks pääsu OM-i esikümnesse ja (paraku küll viimaseks jäänud) kurlingupaari võit hiljem olümpiavõitjaks kroonitud rootslaste üle. Aga siis hakkas toredasti juhtuma. Kõigepealt uisutas Niina Petrõkina end lühikavas kümnendaks ja tõusis veatu vabakavaga seitsmendaks. Alles mõni kuu tagasi kõndis ta pahkluuoperatsiooni järel karkudega! Märtsi teises pooles seisab Niinal ees MM ja sealgi võib tugeva pingetaluvuse ja võitmatu emotsionaalsusega Petrõkinalt head esinemist oodata. Nagu ka vendadelt Aleksander ja Mihhail Selevkolt.
Subscribe
Gain access to all our Premium contents.More than 100+ articles.
You have option to buy either 24h subscription or 1 year digital access for all articles
