Venemaa soov Läänemerel domineerida destabiliseerib geopoliitilist tasakaalu, eriti Balti mere idapoolses osas
Milline jõud on vastukaaluks tulevikus end Läänemerel tugevaimaks jõuks teha kavatsevale Venemaale?
Minevikus olid mitu riiki suutelised ja tahtelised jõudu projekteerima Läänemerel. Jõudude tasakaalus hoidmine annab lahenduse, kus ükski osapool ei laiuta liigselt Balti merel. Jutt ei käi siin soovist relvakonflikte esile kutsuda, vaid teatud sümmeetriast. Erinevatel ae-gadel on Läänemere riikide mereväeliste “tegijate” ringi kuulunud Rootsi, Inglismaa, Saksamaa, Venemaa ja vahetevahel mõned teised. Muidugi ka NATO, ning omal ajal Varssavi Lepingu organisatsioon.
Rootsi on viimastel aastatel mitmeid oma relvajõudude üksusi laiali saatnud ja relvi likvideerinud, arvates (ennatlikult?), et ohtu Idast enam pole. Soome näol on Rootsil tubli ja hästi relvastatud puhverriik olemas. Balti riikide endi esmane kaitsevõime merel ja õhus on praktiliselt olematu, seega me erilist puhverriikide mõõtu välja ei anna. Kaitseminister Aaviksool on tahe muuta situatsioon Eestis paremaks, aga vahendid selleks on kokku kuivanud.
Vene gaasist tulevikus üha suuremasse olenevusse sattuv Suurbritannia on praegu militaarsest tegevusest tüdinenud ja Läänemeri võib tunduda talle kaugel olevat.
Kas Eesti saab NATO peale nii palju loota, kui sellega liitudes soovinuksime? Fakt, et NATO viib praegu läbi formaalset analüüsi selgitamaks mida tegelikult vaja läheb Balti riikide kaitsmiseks on vähemalt positiivne uudis.
Poolal on reaalne kaitsevõime olemas, Poolal on vastutus teostada seiret Läänemerel NATO huvides, erinevalt Eestist ei kannata Poola nimetamisväärselt majandussurutise all, aga see riik on surutud ühte Lääne-mere nurka Venemaa ja Saksamaa vahele, kes arendavad tihedat koostööd NS-rajamiseks ja teistes sfäärides ka. Poola on pealegi veel vene gaasist olenev.
Juri Derjabin: Venemaa peab taastama domineeriva positsiooni Läänemerel
Venemaa on seadmas eesmärgiks saada militaarselt jõuliseimaks riigiks Läänemerel. Ajalehele Nezavisimaya Gazeta augustikuu lõpus antud intervjuus ütles Moskvas asuva Põhja Eu-roopa Keskuse juhataja ja endine Suursaadik Helsingis Juri Derjabin: “Kreml peab näitama Euroopale ja Läänele, et omab sõjalisi vahendeid oma tahtmise maksmapanemiseks, eriti Läänemerel. Nord Stream on majanduslik ettevõtmine, kuid ma ei välistaks fakti, et domineeriva positsiooni taastamine Läänemerel on Venemaale oluline ning koguni möödapääsmatu.”
Saksamaa praegune juhtkond – Saksamaa olles teine Läänemere militaarne suurriik – näeb Venemaas esmajoones avarat tööpõldu saksa ärimeestele. Ametlik Saksamaa vaatab suurel määral mööda Vene rezhiimi hirmuäratavamatest külgedest. Venemaa ja Saksamaa korduma kippuv spetsiaalsete suhete traditsioon teeab saklasi suuresti lausa kanapimedaks.
Kokkuvõte: Venemaa ei ole militaarselt sama tugev kui vanasti, kuid püüab väga “comeback’i” teha. Rootsi on ilmselt läinud liiga kaugele oma kaitsekapatsiteedi kärpimisega ja tajub seda, pole aga võimeline olukorda kiiresti muutma. Soome, kes ei ole oma kaitsevõimet arvestavalt vähendanud, on tüüpiliselt oma pragmaatiliste huvide eest väljas, eriti mis puutub majandussuhetesse Venemaaga. Oleks liialdus öelda, et mesinädalad Eestiga on Soomel päri-elt lõppenud, aga sentimentaalsuseks pole Soome-Eesti suhetes praegu küll kohta. Tandemil Tarja Halonen-Matti Vanhanen on pilgud sageli itta pööratud.
Kõigele eelpoolmainitule vaatamata jätab hetkeseisu pealispind Balti riikide jaoks suhteliselt vastuvõetava mulje, kuid on see päriselt nii, ja isegi kui on, siis kui kauaks? Euroopa Liidu eesistujamaaks kuni aasta lõpuni on meisse sõbralikult suhtuv Rootsi, NATO pease-retäriks sai parajasti taanlane Rasmussen. Ometi kostab sellest kõigest suures plaanis läbi ebamugavust tekitav dissonants.
Mitmed Euroopa maad on langemas tagasi diktaatoritele ja agressiivselt käituvate rezhiimidele meeldida püüdmise ja nende ees pugemise ajastusse. Oleks nagu meelest läinud, et lepitamine (appeasement) on Euroopa jaoks varem halvasti lõppenud.
Eesti lähedal on terve rida põhimõtteliselt toredaid riike, alates Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist ja Poolast. Ometi võib nende käitumine osutuda raskesti ennustatavaks kui Venemaa peaks meie regioonis ootamatult ja otsustavalt käituma. Kas pole nii, et Jumal aitab neid, kes aitavad ise ennast, ja et Eesti peaks tugevdama suhteid sellistega, kelledel on samasugused mured kui Eestil? Eriti käib see Poola, aga ka teiste Balti riikide kohta. Ka kui Rootsi huvid ei lange täiesti ühte meie omadega, jagab Stockholm siiski mingis ulatuses meie muresid. Ent nende Euroopa riikide jaoks, kes tunduvad töötavat Eesti huvidele lausa vastu, oleks vaja eraldi poliitikaid ning “läbivate sõnumite platforme”.
Vaikiv ajastu?
Märkimisväärne NS puhul on, et projekt, mis omab poliitilist-geopoliitilist tähtsust – kui aus olla – ja päris kindlasti mõjutab julgeolekutasakaalu Läänemere regioonis, ei leia sisuliselt mingit formaalset käsitlemist Euroopas poliitiliste-militaarsete riskide tähenduses. Otse öeldes: Venemaa mõjusfääride doktriin on tagasi tulnud, nagu nõukogude ajal. Vene rezhiim pole demokraatlik. Kas sellise Venemaa mereväe suurendatud ja pidev kohalolek Läänemerel ei destabiliseeri praegust rahulikku tasakaalu? Kas Venemaa ei ole lihtsalt oportunistlikult julgeolekuvaakumit täitmas? Vastavat arutelu praktiliselt ei toimu avalikkuse ees. Nii ka Eestis. Välisminister Urmas Paet ja teised on korduvalt teatanud, et Eesti Vabariik ei soovi näha gaasitoru tulekut, samas esineb mingi kirjutamata reegel, mis ei luba rääkida ei julgeolekuriskidest ega Venemaa, Itaalia ja Saksamaa vahel toimuvatest “suurriiklikest elevandipulmadest”, mis on, teiste tegurite hulgas, otseselt NS küsimusega seotud. Meie naabermaa Soome pole küll suurriik, kuid on sellesse arengusse samuti kistud.
Euroopa riikides esineb kasvav vajadus energiaresursside järele. Euroopa Liit peab ND-i prioriteetseks. EL on seadnud “pro forma” eesmärgi vähendada olenevust vene energiaresurssidest, kuid jõudmine selleni – kui üldse – on tulevikumuusika. Palju ei puudu Nord Streami küsimuse muutumisest “force majeure”iks lähikuudel. Kui Euroopa oleks tõelises energiahädas, suurendaks see survet tulevikutehnikate väljatöötamiseks. Tegelikkuses minnakse aga fossiilsete kütuste ostmise harjumuslikku vähima vastupanu teed, ostes neid lähimalt “narkokaubitsejalt”. Sellest tulenevalt ei soovita narkokaubitseja tegelikku palet näha. Venemaa on huvitatud sõltuvuse tekitamisest, kuna sellel on energiatarbijatele pimestav mõju.
Küsimused ise pole keerulised. “Kujutab Nord Stream endast militaarset ohtu? Kas maksab nii teha?” Kuna neid ei ole püstitatud, ei järgne neile küsimust “Mida saaks Euroopa realistlikult teha, et vähendada sõltuvust vene energiatoormeest, aga ka Balti riikide, Poola ning Rootsi ohustatuse tunnet? Selle teema avalikku diskussiooni pole toimunud Brüsselis. Europarlamendis on probleemile küll viidatud, kuid Euroopa Parlament ei otsusta Euroopa asju. Et arutelu toimuda saaks, on vaja seda kõigepealt vaja tõstatada piisavalt kõrgel tasandil asjast puudutatud riikides. Miks nõustuda Venemaa tingimusega poliitikat iga hinna eest vältida, kui selline käitumine meile kasulik pole?
Praegusel hetkel saab NS-i takistada või korrektiive sisse viia vaid kesk-konnaohtudele viidates
Euroopa riigid arutavad Nord Streami mõeldavat ohtlikkust peaaegu ainult keskkonnaohtude kitsa prisma kaudu. Seni kaua, kui EL tüüri juures olevad suurriigid, ja eriti just Saksamaa ning Itaalia julgeoleku probleemi olemasolu märgata ei taha – seni kaua kui ei räägita nendega sellest otsesõnu – nõnda kaua tundub, et üksnes venitamistaktika ja ehituslubade andmisest keeldumine keskkonnaohtude alastele põhjustele viidates võiksid vilja kanda nende jaoks, kes veealuse gaasitoru tulekut ei soovi.
© Jüri Estam 2009
All rights reserved
