Nord Streami gaasijuhtme projekt: kõige enam ohustab see eestlasi 6.

Keskonnaprobleemidest ja võimalikest vastukaaludest Kremli kasvavale mõjuvõimule

Otsesõnu väljendatud protest Nord Streami vastu võiks viia sihile
Kui Vene president kohtus oma Soome partneri Tarja Halosega Sotshis hiljuti, deklareeris Dimitri Medve-dev korduvalt, et Nord Streami (NS) projekti “ei tohi politiseerida”. Huvitav – miks on vaja seda toonitada?
NS-iga ühenduses avaldatakse asjaosalistele pidevalt ajalist survet. Kas elu kogenud inimesed ei muutu ettevaatlikuks, kui müügi-mees või kes tahes püüab meilt otsustamist nõuda situatsioonides, kus tegelikult “aega on kiire asjaga”?
Venemaa vajadus eurode järele on suur. Kas Euroopa juhtide kollektiivne mittenõustumine Kremli dikteeritud marssruudiga tooks neile tõesti kaela Venemaa gaasist ilmajäämise?

Paraku on nii: selle asemel, et Euroopa käituks monoliitselt – üks kõige, ja kõik ühe eest – on Moskva mõelnud välja piitsade ja präänikute kombinatsiooni iga riigi jaoks eraldi, kelle nõus-olekut ta vajab NS-i rajami-seks. Soome näiteks on huvitatud sellest, et saaks ka edaspidi osta vene metsamaterjali soodustariifide alusel. Selle asemel, et ühtne Euroopa oleks pannud paika terviku huve arvestava plaani, oli Soome välismi-nistril Alexander Stubb’il alust kurta Saksamaale ja Venemaale septembri algu-ses, et nende kahe lähenemisviis Nord Streamile on “lõhestanud Euroopa Liidu ühtsust”.
Kui NS läheb läbi praegusel kujul, osutuvad võitjateks selles mängus Vene-maa ja ühed Euroopa riigid, kaotajateks aga teised. Kas baltlased ei ole selles kõiges osaliselt ise süüdi? Kuidas saavad Balti riikide huvidega mittearvestavad Euroopa riigid olla teadlikud, et käituvad ebasolidaarselt, kui protestid “baltlastega ebasolidaarselt käitumise” pärast pole Saksamaa ja Soome ja veel mõningate teiste riikide avalikkuseni sisuliselt jõudnud? Kui me pole neid sellest sisuliselt teavitanud? Võiks ka küsida, miks on asjalood nagu nad on EL Nõukogus, kus meie valitsusjuhi, ministrite ja suursaadikute ülesanne on Eesti huvide efektiivne esindamine? Ebaefektiivsust võib ette heita muidugi ka avalikule sektorile, s.t. ühiskonnale enesele, kellel võiks samuti kõiges selles seisukoht olla.
Medvedev nõuab: NS-i ei tohi poliitiliseks ajada. Kas see ei ole siis käitumisretsept meie jaoks? Just nimelt efektiivselt esitatud argumendid NS-i gaasijuhtmest tingitud probleemide vastu võiksid viia selleni, et leitakse uus lahendus. Läänemere kesk-konnale oleks see vaieldamatult parem, ning Balti riigid, Poola ja teised selle regiooni maad pääseksid julgeolekuriske suurendavast probleemist. On küllaltki tõenäoline, et Venemaale vastupanu osutades lepiks viimane “hambad ristis” maismaal kulgeva torustiku ehitamisega.

Eestist võiks saada NS-i suhtes vetoõigust omav riik, kui vaid sooviks
Eesti võiks enda initsiatii-vil saada NS suhtes veto-õigust omavaks maaks, kui nihutaksime oma mereterritooriumi sinna, kuhu see õiguspäraselt ulatuda võiks või koguni ulatuma peaks. Hardo Aasmäe, Igor Gräzin, Heiki Lindpere ja Juhan Parts tegid 28.12. 2005 ühise pöördumise Eesti merepiiri muutmiseks. Nad kirjutasid tollal: “Astumaks vastu Vene-Saksa gaasijuhtme rajamisega kaasnevatele julgeoleku- ja keskkonnaris-kidele, peaks Eesti nihutama Soome lahes oma territoriaalmere välispiiri kolme miili võrra edasi, s.t. Soome lahes Soome Vabariigiga 18. oktoobril 1996 kokku lepitud keskjooneni.” Nad jätkasid: “…seaduse lisas 2 realiseeritud vabatahtlik keskjoonest taandumine põhjustas loobumist reast olulistest, rannikuriigile omastest õigustest ning kuuluks tühistamisele.” Aasmäe, Gräzin, Lindpere ja Parts kirjutasid veel: “…me ei eita, et meie vaadet küsimusele motiveeris(id)… selle projekti kujunemise salapärased asjaolud.” Näiteks “Saksa-maa eelmise valitsusjuhi (Gerhard Schröderi) mõneti ebaselged motiivid astumisel projekti teostava Venemaa riikliku kontserni teenistusse. …ei ole mõistagi midagi loomulikumat kui Venemaa ressursside jätkuv panustamine maailma majandusse ja tema energiatoorme ekspordi edasine kasv. Kuid arvame, et see ei saa toimuda mis tahes teiste riikide seaduslike huvide, õiguste ja antud juhul ka ökoloogilise ja energeetilise julgeoleku arvelt.” Pöördu-mine lõpeb sõnadega: “Siinkohal kehtib üks pii-rang: vastavalt kokkuleppele …peab Eesti informeerima Soomet (soovist merepiiri asukohta nihutada) 12 kuud ette.”
Lisan omalt poolt: tänaseni valitseb Eestis vaikus müstilise küsimuse ümber: miks Riigikogu 1993. a. sellise seaduse üldse vastu võttis, mis Eesti merealapiiri Soome lahes ühepoolselt kitsamaks tegi, kui situatsioon tegelikult võimaldas? Ilmselt puudub Eesti erakondadel jätkuvalt polii-tiline tahe talitada nii, nagu neli meest nelja aasta eest soovitasid.

Eelseisvatel kuudel langetavad Läänemere riigid oma otsused Nord Streami suhtes
Venemaa on kirjutanud alla, kuid ei ole siiani ratifitseerinud Espoo konventsiooni, mis reguleerib riikide piire ületavaid keskkonnamõjude küsimusi suurte ehitusprojektide puhul. Olles sellele alla kirjutanud, on Venemaa või õigemini aktsiaselts Nord Stream kohustatud konsulteerima riikidega, kellede majandusvetest trass tulevikus läbi läheks. Et NS-i gaasitorustiku rajamine päästab valla mitme Põhjala riigi riigipiire ületavaid keskkonnamõjusid, pole erilist kahtlust. Mõjusid ennustada enne gaasijuhtmestiku rajamist pole muidugi lihtne asi.
Vetosid Venemaalt ja ilmselt ka Saksamaalt oodata pole. Kuid mittenõustumise õigus on ka Taanil, Soomel ja Rootsil. NS esitas mainit riikidele oma “Espoo aruande” märtsis. Need rii-gid analoogilisi täiemahulisi analüüse ise ette ei võta. Uuritakse lihtsalt, kas NS-i koostatud hinnang tundub realistlik olevat, ja otsitakse võimalikke puudusi selles. Eesti meedias laideti Nord Streami raportit, kuna see “hiilgavat pealiskaudsusega”.

Soome “jah” tulekul
Soome valitsjuht teatas hiljuti, et juba lähiajal (septembris-oktoobris) annab Soome nõusoleku torustiku rajamisele. See ei tähenda veel, et Lääne Soomes asuv kohalik Keskkonnaamet väljastab automaatselt ehitusloa. Kuid kui see instanss peaks ehitusloa väljastama, võib selle peale kaebusi laekuda. Kas võimalike kaebuste esitamisest piisab sel-leks, et NS-i ehitajail keelatakse tegevuse alustamine kuni kaebuste menetlemine on lõpetatud, pole hetkel teada.
Soome elanikud ei ole ühel meelel NS-i suhtes. Ühes juulikuul Soomes teostatud küsitluses oli 46 protsenti osalenuist gaasijuhtmele ehitusloa andmise poolt, 40 protsenti aga selle vastu.14 protsendil ei olnud seisukohta. Paljud küsitluses osale-nud pidasid gaasitoru ohtlikuks. 45 protsenti leidis, et gaasitoru ohustab keskkonda, kalapüüki ja mereliiklust. Vaid 32 protsenti arvas, et gaasitoru ei kujuta endast mingit ohtu. Varem on meil juttu olnud ka sellest, et Soomes pole toimunud praktiliselt mingit avalikku diskussiooni NS-i julgeolekumõjudest. Tuleks lisada, et möödunud aastal sai Venemaast Soome suurim äripartner. Väärib nentimist, et NS-i suured pingutused ja kulutused PR ehk suhtekorralduse valdkonnas võivad mõjutada avaliku arvamuse kujunemist paljudes riikides.
Taani käitumist on juba raskem ennustada. Ametlik Taani paistab praegu olevat vait kui sukk. On kuulda olnud, et ka Taani võivat anda Nord Streamile ehitusloa.

Rootsi – üks riikidest, kus baltlaste rohujuurte akti-vism võiks anda tulemusi, kui vaid tahet esineb
Peale Soomet ja Taanit jääb Rootsi – kõige suurem kõhkleja Nord Streami suh-tes selles riikide reas. Rootsile ei tõusetu Nord Streamist nimetamisväärset kasu (toru ise Rootsini ei ulatu) ja võib tulla hoopis pahandusi. Just Rootsi on see riik, kus kohalik eestlaskond (või siis eestlaskond ühes lätlaste, poolakate ja teiste liitlastega) suudaks teha palju, juhtimaks Rootsi poliitikute ja avalikkuse tähelepanu sellele, et NS-iga kaasaminemine on paha mõte. Kas Rootsi eestlaskonda ja teisi NS-ist huvitatud ringkondi oleks võimalik aktiveerida on omaette küsimus. Kui organiseeritud eestlaskond või kes tahes Rootsis võtaks tuld, ei käse keegi neil asuda seisu-kohtadele üksnes Nord Streami ökoloogiliste aspektide suhtes. Oma seisukohta kujundades käsitleb Rootsi riik ise formaalselt vaid ökoloogilisi tegureid, kuid see ei tähenda, et Rootsi avalikkust ja meediat ei huvitaks kõik aspektid ning baltlaste arvamus. Rootsis eksisteerib teatud tunnetus oma julgeolekualasest haavata-vusest. Täpselt millal Rootsi otsus tuleb on praegu raske öelda. Väga võimalik, et enne aasta lõppu. Seega eksisteerib hetkel teatud “avaus” välismaal elavate eestlaste ja nende mõttekaaslaste jaoks, et tegutseda operatiivselt.