Mõttekilde Texasest ja orkaanidest II

Algus eelmises VESs

Nüüd on nädal möödunud ajast, kui orkaan Harvey keskpunkt maabus Texase rannal 250 km või 160 miili Houstoni linnast lõuna poole. Tuli maale, purustas pooled majad ühes väikses rannalinnas ja tõi vihma kuni sada miili sisemaale. Houstoni linn sai eriti palju vihma või nii näis, sest veel polnud võimalust kiiresti ära voolata või maa sisse imbuda, sest maa on asfalteeritud teede ja parklate tarbeks. Võib-olla sisemaal, kus maa on tasasem ja inimesi vähem, poleks see nii tähelepandav.

Keerlev vihm liikus aeglaselt meist üle kirdesse, nii et ta tuuled tulid nüüd sisemaa poolt ja olid kuivemad. Võttis neli päeva, enne kui vihmad lakkasid ja päike piilus pilvede tagant. Oli optimistlik tunne, et ehk kõige hullem on möödas. Sellel päeval sain kõne TallinnaTV-st ja andsin lühikese intervjuu. Ka Eestis rahvast huvitab, mis siin juhtub.

Kuid sellega polnud hädad lõppenud. Sadas ju kaks korda suuremal alal kui ametlik linna-ala. Harvey tõi meile sama palju vett, mis voolab Niagara kosest alla 15 päeva jooksul. Helikopteritega tehti kindlaks, et 30 % ümbrusest oli vee all. Üteldi, et suletud teede arv ületas sõidukõlblike oma. Nüüd voolas vihmavesi põhjapoolsetelt aladelt linna Mexico lahe poole. Veel hullem: veehoidlad linnast loodes olid täitunud ääreni ja oli karta, et tammid ei pea vastu. Leiti pragusid, mida kiiresti parandati. Kuid katastroofi ärahoidmiseks hakati neist vett välja laskma ja ligidal oleva linnaosa elanikele öeldi, et läheb kaks nädalat, enne kui veevool suletakse. Nii siis sealsetes majades jääb vesi kolme jala kõrgusele ja neis ei saa parandustööd alata. On ka teisi rajoone, kust kästi või paluti inimestel evakueeruda.

Telest jälgisin, mis linnas juhtus, ja näis, et rahvast ei huvitanud enam, mis juhtub Põhja-Koreas või meie presidendi igapäevaprobleemid. President lendas Texasesse kaks korda, kuid temale osutati vähem tähelepanu kui Texase kubernerile ja Houstoni linnapeale, kelle tööd hinnati.

Riik lubas 7 miljardit dollarit abiraha kohe ja lisa hiljem. Ma ei kuulnud, et keegi oleks presidendiga tõstnud üles küsimust meie katastroofi võimalikust ühendusest globaalse soojenemisega, võib-olla et teda mitte ärritada ajal, kui vajame riigi raha. Arvestati, et kahjud ületavad 100 miljardit dollarit. Kümme tuhat maja on tulvaveest kahjustatud. Huvitav, kas taastatakse majad samadesse kohtadesse, kus on varem uputusi olnud, lootes, et enam neid ei tule?

Meie rajooni läbistab üks väike bayou (oja), mille vesi küll tõusis 9 jalga või 3 meetrit ja seega ujutas kaldad üle, aga kuna elame tasasel maal, peab vesi katma suure ala, enne kui tõusu üle kalda on märgata. Meil vesi tuli garaaži poole tänavalt, aga ei jõudnud majani ja polnud kartustki.

Linna tuli hulk abivägesid naaberlinnadest ja naaberosariikidest. Siin töötasid käsikäes mitmed organisatsioonid, mille nimesid ma ei oska tõlkida: FEMA, Coast Guard, Punane Rist, Border Security, Cayun Navy (vabatahtlikud Louisiana osariigist) ja ümbruskonna politsei. Päästetööde asemel tegelevad nad nüüd kahju piiramisega. Nad käivad üleujutatud majad läbi, et otsida uppunuid, sest paljud keeldusid lahkumast kartes rüüstamist.

Kus juba võimalik, töötavad majaomanikud, et vältida vajadust lammutamiseks. Seinakatted rebitakse maha nii kiiresti kui võimalik, et palgid kuivaksid ja et ära hoida hallitust. Hallitust võetakse siin tõsiselt, kuna see tekitab palju haigusi. Mööbel, mis on vee all olnud 24 tundi, soovitatakse ära visata, et vältida mürgiste ainete tekkimist. Mul on sellega ka kogemusi, kui palju aastaid tagasi mu raamatukapi taga seinas olevas torus avastati pragu. See lekkis nähtamatult sellest ajast, kui maja ehitati. Olin juba aasta otsa majas, kui kord paljajalu seal tuhnides märkasin, et vaip oli märg. Tasub vahel paljajalu ringi kolada. Erilised spetsid tulid ehitusfirmast ja kõrvaldasid kõik, mis oli märg, kuivatasid palgid masinatega ja pärast lihvisid palgid, nii et ühtegi musta märki ei jäänud alles. See näitab, et meie kuumas ja niiskes kliimas võetakse hallitust väga tõsiselt. (Ma pole ikka veel leidnud kõiki raamatuid, mis ma hädaga pidin kapist välja võtma.)

Aga mul on olnud ka kasu uputustest. Kord, kui veel elasime eelmises majas mere ligidal, oli uputus, mis tõstis vee mu garaaži põrandale. Mul oli seal suur hulk pappkaste täis igasuguseid raporteid, raamatuid ja mu märkmeid, mida olen hoidnud, et ehk kunagi saab neist veel materjali artikliteks või raamatuteks. Iga kord, kui alumised kastid märjaks said, viskasin need ära, ja nii on ajaga mu kastide virn vähenenud. Seega olen peaaegu tänulik tulvaveele, kuna ma ei raatsi seda “tarkust” ise ära visata.

Kõige suurem häda uputusega oli aastal 2001, kui torm nimega Allison tõi Houstonisse 40 tolli vihma, mis sadas alla lakkamatult mitu päeva. Seda mäletan hästi, sest sellel nädalal juhtusin üksi kodus olema, põetades murtud rangluud. Ainult üks käsi oli töövõimeline. See oli mu sünnipäeva hommikul, kui astudes voodist välja, tundsin, et vaip oli märg. Kuidas oli see võimalik, mis juhtus? Selgus, et vesi tuli maja tagant sisse, kui bassein üle ujutas. See oli vana maja, mis oli ehitatud Texase savisele maale, mida hüütakse „gumbo’ks“. Osa majast oli vajunud, nii et eesuks oli viis tolli madalam kui tagauks.

Tõusin voodist ja leidsin, et elutoas oli paar tolli vett. Avasin eesukse ja vesi voolas välja. Oma vigase käega ma vaipa päästa ei saanud. Aga enne seda tegin fotod ja näitasin neid hiljem kindlustusseltsi agendile ja mulle maksti raha, sest arvestati, et ma pean seinad maha võtma. Õnneks seda polnud vaja. Nii palju siis mu seiklustest siin riigi lõunaservas mere ääres.

Nüüd saab tagasi vaadata, mis ohud ootasid rahvast. Kiiresti voolavad veed orgudes tegid autodes liiklemise võimatuks. Pääseda sai ainult helikopteriga. Kes olid veel võrdlemisi kuival maal ja püüdsid autoga põgeneda, leidsid, et mõnes kohas oli terve tee ära uuristatud. Nendel, kes jalgsi läbi vee sumpasid, olid omad probleemid.

Ühel tänaval keegi tegi foto alligaatorist. Kuid need inimesi siiski ei ründa, vahel vaid koera või kassi. Hoiatati mürgiste usside eest, mis vesi oma peidukohtadest välja on peletanud. Siis veel terved sipelgapesad olid kerkinud vee peale nagu väikesed parved liikudes vooluga, nad on agressiivsed ja hammustavad valusalt. Sääsed levitavad teatuid haigusi ja seetõttu on soovitatud vältida seisvat vett. Aga praegu vaevalt on kuskil seisvat vett. See tuleb alles hiljem, kui veed taanduvad.

Veel statistikat: mingi vahendiga päästetud inimesi oli 3500 kuni 6000, olenedes kes neid luges. Riigi poolt korraldatud varjupaikades oli 17 000 inimest teisipäeva õhtul. Aitas, et polnud külm, aga soojus oli ebamugav, umbes 23C ümber ja oli niiske. Vihma sadas nelja päeva jooksul minu eeslinnas 50 tolli või 120 cm; see on sama palju, kui tavaliselt sajab terve aasta jooksul. Selline juhus korduvat vaid iga 1000 aasta järgi. Hea küll. Minul oma elus pole siis niisugust katastroofi enam vaja karta. Mujalt kuulsin, et 500 aasta tagant korduvaid juhtumeid on Mexico lahe ääres olnud hiljuti kolm.

Positiivset oli palju näha. Selge, et linnaisad õppisid palju sellest, kui orkaan Katrina uputas 2005. a. New Orleansi ja 1577 inimest hukkus. Nüüd olid plaanid ja materjalid valmis ja abi tuli kiiresti. Siis ka oli üllatavalt palju inimesi, kes tulid vabatahtlikult aitama. Varjupaikadesse pakuti rohkem abi kui oli tarvis ja rahvast saadeti koju. Juba ainuüksi ühte suurde konverentsikeskusesse majutati rohkem kui 10 000 inimest. Inimesed annetasid suurel hulgal riideid, tekke ja muid vajalikku hädalistele, kes saabusid märjalt varjupaikadesse vaid sellega, mis käes või seljas.

Kurb oli kuulda, et toimus ka rüüstamisi tühjaks jäänud kodudest. Kehtestati liikumiskeeld keskööst hommiku kella viieni. On kahju et 47 inimest kaotasid elu. Üks neist oli politseinik, kes uppus õhtu hilja teel tööle. Kuna ta tavaline tee oli vee all läks ühe teise peatee silla alt läbi ja ta ei arvestanud, kui sügav seal vesi oli. Ta leiti järgmisel hommikul oma autost. Üks surm tuli sellest, et elektrivool polnud välja lülitatud ja mees astus vette, kus lebas lahtirebitud elektrijuhe.

Ennustati, et võtab mitu kuud, enne kui normaalsus tuleb linna tagasi. Arvati, et ainult väikesel osal majaomanikest on tulvavee kindlustus, mida müüb ainult riik. Arvestati, et 450,000 inimest vajavad mingit abi riigilt. Ühes teises eeslinnas, kus elasin kümme aastat tagasi, on oma veesüsteem. Kui vihmavesi pumbamaja uputas, keelati linnarahval kraanivett kasutada. Nüüd tuuakse linnakesse pudelivett, mida jagatakse priilt. Niisugune asi võtab küll palju aega, et taastada.

Teame, et Houstoni elu on Harvey tõttu muutunud. (Harvey on muuseas mu lemmik müstilise jänese nimi, mis ilmub ainult neile kes temasse usuvad. Nüüdsest peale ma kindlasti usun temasse.) Võime õnnelikud olla, et me ei kaotanud midagi. Hetkel oleksin küll parema meelega olnud Lääneranniku Eesti Päevadel Los Angeleses, kuid ka neil on probleeme, seda tulekahjuga. Elus peame leppima sellega mis on.

Arved Plaks