Meediaklubi ”Impressum”, millest on varem juttu olnud (VES 03.09.2009), korraldab vahetevahel kohtumisi Venemaa ajaloolastega, kes õigustavad Venemaa käitumist ja suhtuvad üleolevalt endise provintsi, nüüdse pisiriigi Eesti taotlustesse kirjutada enda ajalugu. Nende kohtumistega kaasneb tavaliselt pikem intervjuu Keskerakonna nädalalehes Kesknädal. Viisakaid küsimusi esitab poliitikatoimetaja Ivari Vee. Näiteks hõivas ta varem positiivselt Venemaa ajaloolasi Aleksandr Djukovit ja Mihhail Deljagini (VES 27.08. & 03.09.2009). Ta jätkab ”rahvavalgustaja” panust, viimaseks tulemuseks on pikem intervjuu Jaroslav Targa nimelise Novgorodi Riikliku Ülikooli riigi ja õiguse ajaloo professori Boriss Kovaljoviga (Kesknädal 15.09.).
Intervjuu kannab pealkirja ”Okupatsioon ja kollaboratsionism. Venemaa ja Eesti”. Ivari Vee suunatud küsimused on omapärased, näiteks olevat ”tõelise” ajaloo kirjutanud noormees nimega Mart Laar, mille peale Kovaljov vastab: „Tean liigagi hästi, mida Eesti SS-lased Novgorodis tegid, ja mind solvab, et neist inimestest praegu kangelasi tehakse.”
Ivari Vee ütleb ka: „Eestis ollakse ametlikul seisukohal, et meil oli Nõukogude okupatsioon. Okupatsioon lihtsalt oli ja kõik, võite vaielda palju tahate. Kollaboratsioniste aga ei ole.“ Ta lisab: „Meil ei loeta kollaboratsionistiks ka todasama seltsimees Ansipit, meie praegust peaministrit, kes 1988. aasta 2. veebruaril, Tartu rahu aastapäeval, saatis isiklikult koertega miilitsa Tartu tudengite meeleavaldust laiali ajama. Ta ei ole mingi kollaboratsionist, vaid väga populaarne mees. Vaat selline paradoks!“ Sama paradoksi alla mahuvad aga ka paljud teised, mitte ainult Arnold Rüütel, vaid ka Ivari Vee ülemus Edgar Savisaar. Venemaal on asi lihtsam, pärast N. Liidu varingut on riigitüüri juures võimu kaotanud kompartei abitööjõud – endine KGB-lane.
Kovaljov toetab Ivari Veed, küsides, et Eesti Vabariik on juba peaaegu 20-aastane, aga miks on poliitilises ladvikus ikka veel need inimesed, kes ei võidelnud nõukogude korra vastu, vaid olid vägagi korralikel kohtadel partei- ja komsomoliaparaadis? Ei saavat rääkida mingist demokraatiast. Eesti Vabariik on tegelikult vanem, muu on propagandistlik liialdus. Ta keerutab selle teema ümber, väites näiteks „Suguline kollaboratsionism on okupeeritud territooriumil elamise teatud vorm.”
Tema arvates arenes N. Liit kogu aeg, muutusid ka repressiivorganid. 1970ndate algul kiitlesid need Novgorodis, et viimase 10 aastaga ei võetud vastutusele ühtki kollaboratsionisti. Suurimaks karistuseks oli sõrmeviibutamine. See polnud enam mingi totalitaarrežiim. Nii et – evolutsioneerus N. Liit, evolutsioneerusid liiduvabariigid selles. Kuidas koheldi aga süsteemikriitikuid?
Eestil polnud Kovaljovi kohaselt mingit kolmandat teed. Olid natsid ja olid natsivaenulikud liitlased. Kas polnudki Atlandi Hartat ja okupatsiooni-annektsiooni mittetunnustamist Läänes?
Kovaljov väidab, et Venemaa arhiivid on avatud. Nende suletuse üle kurdavad aga ka vene ajaloolased, näiteks Mark Solonin, kes hiljuti esines Eestis konverentsil „Teine maailmasõda – tegemata järeldused” (Eesti Päevaleht 22.05.). Tema esinemine ei päl-vinud Ivar Vee tähelepanu.
Kovaljov ütleb, et FSB arhiivides on palju salastatud infot, peamiselt see, mis on seotud konkreetse agentuurse tegevusega, aga sellist infot ei avalikusta loomulikult ükski riik. Küsimuse all pole ju FSB, vaid selle eelkäijate arhiiv, mida peaks käsitlema nagu Stasi-arhiive Saksamaal.
Teise maailmasõja ajaloo võltsimise küsimuse puhul mainib ta, et Moskvas on Saksa Ajaloo Instituut, mida finantseerib Saksamaa valitsus. Ta lisab, et praegu on koos Saksa ajaloolastega töös projekt ette valmistada mahukas Suure Isamaasõja ajalugu käsitlev materjal. See koostöö on talle väga oluline. Kovaljov rõhutab, et „Peab nentima, et Saksa Ajaloo Instituut teeb äärmiselt vajalikku tööd. On tarvis kokku tulla ja heas teaduse keeles rääkida – ka teatud küsimustes kokku leppida.“
Talle ei meeldi aga demokraatia, sest see lubab avaldada igasuguseid arvamusi – ka tema enda juttu.
Ta eitab Stalini heroiseerimist. Väga oluline on koos Saksa kolleegidega välja töötada ühine kontseptsioon. Sama võiks teha ka Balti riikides. Need on ainult lühinopped tema väidetest. Sellele kokkuleppele rajavad teed ka paar Eestis tegutsevat saksa ajaloolast, kelle peahuvi on nagunii Venemaa ajalugu, millesse kuulub selle kauaaegne osa Eesti. Sõjas kapituleerus Saksamaa 1945. aastal, ajaloolaste kapitulatsiooniks on alles praegu soodus poliitiline taust.
Kui juba on jutt paradoksidest, siis Ivari Vee ei pane tähele tema lehe ilmekamat näidet sellel alal. Kesknädal kubiseb lugejakirjadest ja artiklitest, kus vohab nõu-kogude aja nostalgia, kus mälestatakse nukralt aega, millal kõigil olevat olnud tööd, koos sotsiaalse kaitse, tasuta arstiabi ja muu-de hüvedega. Samal ajal tõstetakse taevani Edgar Savisaart kui selle korra kukutajat!
Vello Helk
