Mis on Välis-Eesti meedia? Kas selline kooslus üldse eksisteerib?
Enamus Kodu-Eestis vist sellest fenomenist palju ei tea ning paraku ka osa nooremaid väljaspool Eestit elavaid inimesi pole kunagi kuulnud, et mitmel pool maailmas ilmuvad regulaarsed ajakirjanduslikud väljaanded, mis teenindavad geograafiliselt küllaltki ulatuslikku ala nii Euroopas, Austraalias kui Ameerikas. Ja seda eesti keeles ning juba aastakümneid.
Paraku pole aeg olnud halastav eestikeelsetele väljaannetele, peamiselt on see raha- ja eesti keeles lugeda oskavate lugejate puudus, miks väljaanded üksteise järel trükipressid sulgevad.
Kui Hugo Salasoo ja Vello Salo “Välis-Eesti perioodika 1944–1975” nimetab üle 500 eri aegadel ilmunud nimetuse, siis veel 1970ndate lõpus ilmus maailmas väljaspool Eestit 14 eestikeelset väljaannet. Tänaseks on neist järele jäänud 5 ajalehte ning paar ebaregulaarselt ilmuvat ajakirja.
Selle aasta alguses jätsime hüvasti kahe paberlehega – ilmumise lõpetasid Austraalia Meie Kodu (ilmunud Sydney’s aastast 1949) ja Stockholmi Eesti Päevaleht – tõsi, viiimane jätkab küll veebiversioonis.
Kes siis on järele jäänud?
Põhja-Ameerikas ilmub koguni 2 eestikeelset nädalalehte – Eesti Elu Torontos, Kanadas ja Vaba Eesti Sõna New Yorgis, USAs. Neist kahest on EE eelisolukorras, sest esiteks on tema finantsiline tagala rohkem turvatum tänu teistsugusele ärimudelile ning ainuüksi Toronto linnas on eesti keeles lugejaid rohkem kui üle Ameerika mandri laialipillatud eestlaskonnas USAs. Kuid ka VES rühib reipalt nädalalehena edasi ning tähistab sel aastal ilmumise 70. aastapäeva.
Saksamaal ilmub 6 korda aastas vanim Välis-Eesti ajaleht Eesti Rada, mis hakkas ilmuma juba 1945. aasta sügisel Augsburgi põgenikelaagris (mõtelge – vaid mõned kuud peale suure sõja lõppu!).
Inglismaal ilmub kord kuus Eesti Hääl (alates 1947) ja Peterburis pooleks eesti ja venekeelne Peterburi Teataja – algselt asutatud 1908. a. tolleaegse suurearvulise ja aktiivse Peterburi eestlaskonna vajadustest lähtuvalt ning taastatud aastal 1999.
On veel kaks puhtalt veebiväljaannet – ühe mehe entusiasmil põhinev Estonian World Review Torontos, mis vahendab eesti uudiseid maailmale mitmes keeles ja mitmelt maalt ning ingliskeelne nooremale üleilmsele lugejale orienteeritud Estonian World pikemate käsitlustega.
Ajakirjadest on ainsa korrapärase väljaandena järele jäänud Rahvuslik Kontakt (aastast 1957), mida annab välja Rootsi Eestlaste Liit ning mis peale kohaliku eestikeelse nädalalehe hinguseleminekut püüab katta vähemalt osaliselt kohaliku diasporaa vajaduse oma häälekandja järele.
Tänavuse suure üleilmse eestlaste kokkusaamispeo, ESTO 2019 raames saavad taas kokku ka väliseesti meedia võtmeisikud ning arutlevad ESTO teemat ”Meie tulevik” laiendades ka väliseesti meedia tuleviku üle.
Milleks on meil vaja väliseesti ajakirjandust? Mis vormis ta jätkab ja kellele?
Kui vaid mõelda, millise globaalse haardega on isegi nüüdseks kokkukuivanud väliseesti meedia ning milline kasutegur Eestile oleks selline elujõuline meediavõrgustik üle maailma, siis tundub küll, et küsimuse KAS? asemel peaksime keskenduma küsimusele KUIDAS?
Kõik kaasamõtlejad ja huvilised on teretulnud väliseesti meedia võrgustikukohtumisele 1. juulil
2019 kell 13.00 Tallinna Telliskivi loomekeskusesse.
Kärt Ulman
Vaba Eesti Sõna peatoimetaja
ESTO 2019 väliseesti meedia toimkonna vedaja
