Aastaid tagasi, kui me hakkasime Heliga oma maakodus remonti tegema, imestas elektrik talu elektrikilbis valitsenud korratuse üle. Kilbi uks pooleldi rippus hingede küljes, jättes Nõukogudeaegsed kaitsmed ja juhtmed nähtavale. Kord on sealt isegi sädemeid välja löönud. Kui ma Eesti Energiale sellest teatasin, siis järgmisel päeval tuldi kohale ja kinnitati vaskkaabli üks ots kilbi põhja, teine viidi maa sisse. Nüüd olen juba aastaid oodanud, millal Eesti Energia tuleb ja selle monstrumi välja vahetab. Eesti Energia on kord mulle teatanud, et kilp olevat minu vastutada ja kui ma tahan uut, siis tuleb mul maksta 12 000 krooni. Seda juhul, kui mul on raha, mida kulutada.
Kui ei, siis soovitati mul oodata, kuni Eesti Energia ise otsustab selle välja vahetada ja siis ei tule minul sentigi maksta. Seda soovitust järgides olengi nüüd aastaid ootel olnud.
Suur oli mu rõõm, kui eelmise neljapäeva hommikul kell 10 saabus kohale Eesti Energia veoauto, järel veel suur tõstukiga veok. Kaks Eesti Energia töömeest vahetasid professionaalselt tegutsedes meie vana voolumõõtja lõpuks ometi tuliuue vastu. Muidugi kutsusin neid ka tuppa, et juua tass kohvi, aga nad keeldusid, sest neid ootas ees suur tööhulk. Järgmisena pidid nad minema Rõugesse ja et päevad on praegu väga lühikesed, siis pole aega raisata suhtlemise peale.
Vanem töömeestest rääkis mulle, et nende firma oli saatnud talle fotod meie elektrikilbist, sellega koos olid juhised ja käsk see otsemaid välja vahetada. Kaks tundi pidin ma olema ilma elektrita, nii kaua pidi neil töötegemine aega võtma.
Olin just kirjutamas artiklit, kui nad saabusid, aga kuna nad lülitasid elektri välja, siis ei saanud ma kirjutamist jätkata. Istusin siis klaveri taha, töötasin oma uue laulu kallal ning imetlesin rasvatihaseid akna taga, kes olid tulnud oma toidulauale, mille ma neile terrassile olin üles seadnud. Rasvatihane on väga populaarne aialind tänu oma suurepärasele akrobaadioskustele ja -etendustele, mida ta annab, kui ta toidulaual maiustab. Ka lindudel on oma iseloom. Märkasin, et üks tihastest oli julge, teine ettevaatlik, kolmas lihtsalt natuke naljakas. Inglismaal olid rasvatihased õppinud ära, kuidas fooliumiga kaetud piimapudelilt, mis hommikul uste taha jäetakse, kate eemaldada ja piimalt rasvane kord kätte saada. Linnukesi vaadates mõtlesin, kuidas meie, inimesed, peame end väljavalituteks ja ei pane tähele teisi olendeid enda kõrval, olgu siis kalu vees, linde õhus või loomi maa peal. On kurb, kui vähe me teame loodusest enda ümber.
Kui vool tagasi tuli, istusin ma arvuti taha ja lugesin rohkemat tihaste kohta. Hea, et on olemas Vikipeedia, mis hädast välja aitab. Rasvatihaseid on umbes 30 alaliiki, vaid kaheksa neist elab ka Eestis. Ta on Eesti üks tavalisemaid ja tuntumaid linde ning üks põhjalikumalt uuritud linnuliike maailmas. Eestis on rasvatihaseid arvukalt, nende pesitsusaegset arvukust hinnatakse siin 300 000–400 000 paarile, talvist arvukust 0,6–1,2 miljonile isendile. Ta pesitseb nii aedades kui suurtes metsades. Rasvatihane toitub putukatest, nende munadest ja vastsetest. Talvel sööb ta seemneid, marju ja puuvilju. Mina panen rasvatihastele rasvapallikesi, mida müüakse loomapoodides ja supermarketites. Rasvatihased on ka laululinnud, nende esituses on teada 40 liiki häälitsusi ja laule. Isaslinnud on häälekamad. Nende häälitsus on lühike ja kõlab nagu „sitsikleit, sitsikleit!“. Erinevate häälitsuste rohkusega antakse mulje, nagu oleks tihaste käsutuses olev territoorium rohkesti asustatud – rohkem, kui see tegelikult on, et niiviisi hoida eemale kutsumata külalisi. Rasvatihaste jälgimine aga tegi mu meele kogu päevaks rõõmsaks.
Nägin ka, kuidas Eesti Energia elektrikud pildistasid enne lahkumist meie uut elektrikilpi. Eks ma loodan, et nüüd aitab voolumõõtja näitki mul raha kokku hoida, sest seni on meie elektriarve olnud väga kõrge hoolimata sellest, et suurema osa ajast elan ma maal üksinda. Olen juba ammu kahtlustanud, et kuskilt „lekib“ elektrit.
Aga teisalt jälle – ega minu eas pole energiat kunagi ülearu!
Viido Polikarpus
