Kristel Vilbaste tegeleb lindudeloomade, allikate ja taimedega – ühesõnaga loodusega meie ümber. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis bioloogiat, töötanud ajakirjanikuna ja toimetajana loodusega seotud väljaannetes. Kristel teeb kaastööd mitmele Eesti ajalehele ja ajakirjale, Ta kirjutab veerge Vaba Eesti Sõnale, räägib raadios ja on teinud telesaateid. Ta on avaldanud hulga raamatuid ja korraldab ka koolitusi.
Kristeli vanaisa, loodusteadlane Gustav Vilbaste tegeles noores Eesti Vabariigis looduskaitsekorraldusega ja looduskaitsealade asutamisega, oli Eesti esimene looduskaitseinspektor ja esimese eestikeelse taimemääraja autor. Kristel Vilbaste tuleb sel suvel Heimtalis toimuva Kotkajärve Metsaülikooli lektoriks. Ta räägib intervjuus oma tegemistest ja plaanidest.
LK: Sinu vanaisa oli tuntud loodusteadlane ja ka Sina tegeled loodusega. Lisaks on (olnud) looduse, loomade ja taimedega seotud ka teised Su pereliikmed – ema, isa ja vend. Kas sellised asjad võivad päranduda geneetiliselt?
KV: Eks see nii on, et arstide lastest saavad arstid ja juristide lastest juristid. Lapsi kasvatatakse kindlate väärtushinnangute järgi ja tegelikult mulle meeldib loodus üle kõige. Võimalik, et oleksin läinud ka ajakirjandust õppima, sest minu suguvõsas on ka ajakirjanikke. Minu vanavanaisa ja vanavanaema andsid 1900-1905 välja ajalehte „Olevik“ ja vanaisa juba ajakirja „Loodusvaatleja“. Nii et see, et minust sai loodusajakirjanik on just nagu pärilik. Aga hariduselt olen ma Tartu Ülikooli lõpetanud tsütogeneetik.
LK: Tulid just tagasi kahepäevaselt šamanismikursuselt Võrumaal. Mida huvitavat seal tehti?
KV: No näed, tundub, et ülikoolis teadlaseks õpetatu ei tohiks nagu „uhhuuga“ tegeleda, aga julgen kindlalt öelda, et mina olen puukallistaja. Ma usun, et kogu loodus on hingestatud. Ma räägin lindude ja puudega ning arvan, et ei lähe kaua aega, kui ka teadus järele jõuab ning avastab äkki, et me saame teiste elusorganismidega rääkida – on selleks siis telepaatia, keemilised reaktsioonid või lainete võnkumised. Oluline on neist aru saada ja mõista, et inimene pole looduse kroon, vaid osa tasakaalu vajavas maailmas.
LK: Oled uurinud Eesti ravimtaimi. Kas Sinu köögikapis ja sahvris on ainult tervislik ja looduslik kraam?
KV: Mu looduskaitsjast vanaisa Gustav Vilbaste oli etnobotaanik. See tähendab, et tema rahvasuust kogutud ravimtaimeteadmiste andmebaas on Eestis üks võimsamaid. Ta on salvestanud selle ka oma raamatutesse. Mu isa valmistas taimedest ravimeid oma sõpradele. Vanaema Elleni herbaarlehtede näituse järgi on paljud minust vanemad õppinud nii taimedega värvimist kui ka ravimist. Loomulikult lummas see ka mind. Ravimtaimede kohta on mul üksi või koos professor Ain Raaliga ilmunud seitse raamatut. Ometi on minu tõeliseks hobiks Eesti allikad. Kui mind raamatukogudesse esinema kutsutakse, siis palun enamasti kohalikel end ka mõnele allikale viia. Eesti on eriline oma puhaste allikate poolest.
LK: Kirjutad raamatuid nii täiskasvanutele kui lastele, teed koolitusi. Kuidas on õnnestunud ühitada endas teadlane, koolitaja ja kirjanik? Milline tahk domineerib?
KV: Peab lihtsalt armastama seda, mida teed.
LK: Mul on riiulis üks Sinu raamat: „Iseendast algav sugupuu“. See pani paljudele asjadele mõtlema. Kuidas aidata tänapäeva inimest, kellel on sageli katkenud side eelnevate sugupõlvede ja esivanemate pärandiga?
KV: Eestlane tahab millegipärast, et tema sugupuu algaks ühest siniverelisest parunist. Ometi on need inimesed, kes meie ümber, palju olulisemad. Need esimesed ringid – ema-isa ring, vanavanemate ring ja vanavanavanemate ring. Kui kõiki neid tead, siis läheb elus ka hästi. Tasub nad üles otsida, kirjutada üles nende võidulood, panna nende pildid oma kodu seintele või arvuti ekraanil taustaks. Kui koolitusel näen, et see ring saab läbi uuritud, siis muutub inimene rõõmsamaks, avatumaks.
LK: Millest räägid sel suvel Metsaülikooli rahvale?
KV: Raudna kandis Kannikmäe talus veetis mu isa sõja ajal oma poisipõlve. Need lood on kirja pannud mu vanatädi poeg, kirjanik Henn-Kaarel Hellat. Mul on endalgi huvitav sealset loodust avastada, aga kindlasti tahan rääkida neid taimelugusid ja õpetada taimemänge, mida mu isa mulle õpetas. Ma väga loodan, et mõned eestimaised taimed saame nende lugude kaudu ka selgeks. Et metsaülikooli rahvas läheb koju, teades, kuidas vahtrakopter lendab ja kuidas teelehega end plaasterdada, aga ka õnne ennustada, kuidas teha lastele metskõrkjast pardike või miks põdrakanep nii kuulsaks saanud on. Tark külainimene tundis vanasti vähemalt 150 taime, proovime 5 selgeks saada.
LK: Aitäh! Kohtumiseni Heimtalis metsaülikoolis!
Kotkajärve Metsaülikool toimub tänavu Eestis Heimtalis 31. juulist kuni 4. augustini.
Lea Kreinin
