Keskkonnafüüsikud said jälile mehhanismile, kuidas metsad ise vihma loovad.
Foto: Kärt Ulman
Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli teadlased avastasid männimetsade võime tekitada õhku osakesi, mis aitavad kaasa vihmapilvede tekkele. Selgemaks saanud molekulaarsed mehhanismid aitavad paremini mõista atmosfääri protsesse ja ka inimmõju kliimale.
Atmosfäär koosneb paljudest komponentidest, millest osad on väga kõrge kontsentratsiooniga, nagu lämmastik ja hapnik (kokku >81%), ning teised väga väikesega (vaid miljondik). Kuid kogus ei ole olulisuse näitajaks ning just väga madala kontsentratsiooniga ühendid määravad tihtipeale õhu saastatust ning ka kliimat. Üheks selliseks on oksüdeerunud orgaanilised ühendid, mida on vaid üks molekul iga saja miljardi õhumolekuli kohta.
Osakeste tekkeprotsessid on toimunud planeedil Maa nii kaua, kui on olemas olnud atmosfäär ja pilved. Väikesed nanomeetrite suurused osakesed, mida palja silmaga ei näe, ongi pilvetekke aluseks – just nendele äsja avaldatud teadustöö keskendubki.
Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika vanemteadur Heikki Junninen rõhutab: “See avastus on väga oluline mõistmaks atmosfääris toimuvaid osakeste ning pilvepisarate tekkega seotud protsesse.
Pilved reguleerivad planeedi energiabilanssi ning läbi selle kliimat. Suure osa osakeste, nagu ka pilvepisara tuumakesed, tekkimisprotsesse avastatakse alles praegu.”
Atmosfääri protsesse ja pilvede teket mõjutavad oluliselt mitmed erinevad õhumassides leiduvad osakesed, sealhulgas inimtekkelised vääveloksiidid. Inimtegevuse
tagajärjel on atmosfääri paisatud süsihappegaasi, kuid näiteks ka vääveloksiide. Vääveloksiidide emissioonid tõusid just tööstusrevolutsiooni käigus (18. sajandi lõpus) kui arenes tööstus, transport, tootmine ning kaevandamised. Enne seda perioodi oli atmosfääris
vääveloksiide oluliselt vähem.
Teadlastele ei teadnud pikka aega, millised protsessid toimusid inimmõjuta atmosfääris enne tööstusrevolutsiooni. Käesolev töö annab aimu, millist rolli mängisid parasvöötme okasmetsad neis protsessides.
“Sarnaselt vihmametsadega on ka Eesti metsadel omadus endale vihma tekitada. Kuid ka vihmametsades seda protsessi ei tunta molekulaarsel tasandil, mis ongi avaldatud artikli üheks väljundiks. Avastasime boreaalsete etsade mehhanismitekitada osakesi, mis omakorda tõusevad kõrgematesse õhukihtidesse, moodustavad pilvi ja piisava veeauru olemasolul tekitavad vihma. Suure tõenäosusega valitses enne inimtegevuse aktiveerumist, tööstuse plahvatuslikku arengut, just see mehhanism. Seega võiks avastust võrrelda uue elava fossiili leidmisega,” selgitab Heikki Junninen.
Avastus on viimaste aastate väga intensiivse mõõtetehnoloogilise arengu tulemus. Samaaegselt on toimunud mõõtmised lisaks metsadele õka näiteks CERNis paiknevas CLOUD (Cosmics Leaving Outdoor Droplets) mõõtekambris, kus avastatud mehhanism tekitati kunstlikult laboritingimustes.
Heikki Junnineni sõnul on avastatud atmosfääriosakeste tekkemehhanism omane
parasvöötme okasmetsale, kuid parasvöötme sega- ja lehtmetsa kohta on andmed
puudulikud. Hetkel on käimas Tartumaal Järvseljal uuring parasvöötme segametsas toimuvate protsesside kohta
.
VES/novaator.err.ee
