Kallid eestlased üle ilma!
Minu nimi on Maria Metsalo ja ma olen pärit Siberist, Krasnojarskist. Olen viimased neli aastat õppinud Eestis ja praegu õpin viimast aastat Kõrgeimas Kunstikoolis Pallases Tartus. Viimase kümnendi oma elust olen suuresti pühendanud oma suguvõsa uurimisele. Soovin teiega jagada oma lugu sellest, kuidas ma kolisin Siberist Eesti ja olen läbi raskuste leidnud Eestis oma kodu.
Kuidas suguvõsa uurides leidsin enda kodu
Viimase kümnendi jooksul on arhiivides, internetis ja tundidepikkuste vestluste kaudu minu suguvõsa ajaloos tuhnimine viinud mind aastasse 1898. Olen oma isa kaudu rännanud läbi 9 põlvkonda – aastasse, mil mu esivanemad kolisid paremat elu otsides Venemaale. Oma rännaku jooksul avastasin muuhulgas, et minu algne perekonnanimi on Metusala ja ajaga on see vene keeles Metusaloks kujunenud.
Minu haruldane perekonnanimi oli põhjus, miks ma 14-aastaselt hakkasin enda suguvõsa uurima. Venemaal olid kõik sama nimega inimesed minu sugulased ja ma tahtsin teada, kust pärinevad mu eesti juured. Mu vanemad teadsid vähe ja seetõttu otsustasin ise enda sugupuud uurima hakata.
Peagi leidsin väliseesti kogukonna ja hakkasin kohe liikmeks. Võtsin osa kõikidest nende tegemistest, käisin näitustel ja üritustel. Iga kokkupuutega kasvas minu huvi eesti ajaloo, kultuuri ja kunsti vastu.
Peale kogukonnaga liitumist hakkasin aktiivselt osalema erinevates projektides. Käisin kaks aastat järjest keelelaagris HeadEst. 2018. aastal osalesin projektis Back to Our Roots ja sain stipendiumi sihtasutuse Archimedese programmilt Compatriots, et õppida aasta aega Eestis. Olin võtnud vastu otsuse Eestisse õppima tulla.
Esimesed õpingud tegin Tartu Ülikoolis eesti keele intensiivkoolitusel. Aastaga sain kätte B1 eesti keele tõendi. Jätkasin õpinguid Tartus. Eelmisel aastal sain KÜSKilt praktikastipendiumi ja sain kaks kuud oma erialaga seotud praktikal käia. Sügisest õpin viimast aastat Tartus Kõrgeimas Kunstikoolis Pallas.
Olgugi, et minu vanaisa ja isa olid rohkem venelased kui eestlased, näen mina end eestlasena. Ma armastan Eestit väga! Sellegipoolest pole minu neli aastat Eestis olnud kerged. Esialgu siia kolimisele järgnes pandeemia ja seejärel sõda Ukrainas. Venemaa sõda Ukrainas on olnud minu jaoks äärmiselt traumeeriv. Sõda on lõhestanud minu pere ja tekitanud mulle suurt hingevalu.
Tunnen tugevat südamevalu, nähes Venemaad agressorina käitumas, okupeerimas ja terroriseerimas ühe terve riigi rahvast. Sõda on mind sügavalt haavanud. Mu kasuisa on ukrainlane ja mu vanaema samuti. Mul on sõpru Ukrainas ja soovin iga päev, et sõda lõppeks.
Raskustest hoolimata tunnen end Eestis kodus. Olen uhke selle väikese ja vapra riigi üle, kes võtab kindla seisukoha ning ei kõhkle. Elan siin tillukeses riigis, tugeva rahvaga. Olen tänulik siinsele riigile, kus saan end vabalt ja valjult väljendada, harida ning võimalusi avastada. Aitäh Eestile ja kõikidele inimestele, kes on mind aidanud ja toetanud mu reisi tagasi juurte juurde kodus, Eestis.
Üleilmse eestluse uudiskiri
globalestonian.com
