Kristel Vilbaste, [email protected]
Meie vanarahval on olnud üks väga tähtis kevadine püha. See on kevadine maarjapäev 25. märtsil, rahvakalendri pikas maarjapäevade reas paastumaarjapäevaks nimetatu. Päev, mis on olnud enne astronoomilise kevade kalendrisse ülestähendamist meie maal pööripäevaks. Sel päeval algas kevad ja talutöödes tulid suured muutused, talvine vaikelu muutus kevadiseks siginaks-saginaks.
Tänapäeval on maarjapäev linnaeestlaste seas eelkõige tuntud päevana, kui naised peavad jooma punast viina või veini, et nad ikka punapõsised ja rõõmsad välja näeks. Inimesed on võtnud vanarahva õpetusest selle, mida annab meie igapäevaellu kõige paremini sobitada ja mis tõesti ka rõõmu teeb. Ja seda on praegusel segasel ajal tõesti väga vaja. Rõõmu.
Rõõmu on vaja eelkõige selleks, et üle elada igapäevased paanikahood, mis saabuvad, kui jälgida uudiseid, mida meediast inimeste pihta pillutakse. Üks viimane, mis tuli hirmsa pauguga, on see, et sel aastal on Eestis surnud 600 inimest rohkem kui eelnevatel aastatel sama ajaga, esimese üheksa nädala jooksul. Viimase kahe nädala jooksul juba kumbagil ligi 400 inimest. Väikese Eesti jaoks tundub see üsna ränk ja võib arvata, et oma osa on selles Eesti tõusmisel koroonasse nakatunute (tegelikult küll positiivse testitulemuse andnute) arvult maailmas esimeseks. Mitte kunagi ei ole suudetud muidugi anda selget arusaamist sellest, millesse inimesed tegelikult surevad, kui need pole just sõjakolded, õnnetused või jalaltniitvad haigused. Kindlasti ei ole praeguse koroonaaja suure suremuse põhjuseks vaid viiruslik kopsuhaigus, vaid ka see, kuidas on otsustanud riik pandeemiat tõrjuda. Majanduslik äng, ülisuur stress, üksijäetus võib tappa kordades rohkem, kui viiruse töö kopsudes. Just üksiolemine näib praegu inimesi kõige enam ahistavat. Hooldekodudes ootavad inimesed juba kuid lähedasi külla. Teada, et isegi tööelu lõpus sukasäärde kogutud matuseraha ei anna võimalust perekondlikku peiedega matust korraldada, võib niita kordades kiiremini, kui viirus.
Ma ei taha üldse nii kurbadest asjadest kirjutada, aga põhjamaine pime aeg, mis peaks maarjapäevaga lõppema, hoiab mindki veel oma võimuses. Maarjapäeva peetigi vanasti selleks verstapostiks, millest alates talvised põdejad ja vanemad inimesed, kes 25. märtsi üle elavad, saavad suvel veel tantsida. Küllap see pole nii absoluutne, aga kevadine päikeserõõm paneb inimesed jälle elama. Loodame, et see päev on ka selleks aastaks viiruse leviku absoluutne tipp ja edasi saame suvel tõesti juba tantsida.
Kui küsida praegu vanematelt inimestelt, milliseid maarjapäeva kombeid ja tavasid nad mäletavad, siis kaheksakümneste põlvkond ütleb esimesena veel meie rahva jaoks ühe väga kurva maarjapäeva tähenduse – 1949. aasta küüditamispäeva. Kõik selle põlvkonna inimesed püüavad oma elust seda päeva kustutada, justnagu lootes, et nii kustutavad nad ka järgneva. Kes räägib helkivatest täägiotstest viisnurgameeste käes, kes nurka valmispandud kuivikukotist, kes ahastusest lauta jäänud lemmiklooma pärast, kes koridori valmissäetud pisikestest kalossidest. Aga kui palju oli aasta lõpuks neid, kes sellest enam rääkidagi ei saanud. Ma imetlen neid inimesi, kes selle pika teekonna üle elasid ja neid, kes suutsid metsa joosta ja ka neid, kes aimasid ette selle päeva tulekut ja suutsid meie kultuurigeenid maailma edasi kanda. Nii et hoolimata viimaste päevade uudistest ei ole meil läbi aegade kõige kurvem ja rängem maarjapäev. Ja et kõigest hoolimata meie riik ja rahvas kestab ning kestab edasi veel ka peale seekordseid segadusi kogu maailmas.
Loen praegu maarjapäeva eel läbisegi sotsiaalmeediat ja õige vanu maarjapäeva kirjapanekuid. Inimesed on segaduses, kuidas nii, et kevadisel ajal, kui Eestis maske lihtsalt polnud, ei levinud viirus nii rängalt ei suuda me keegi enam piirangutele alluda ja kui alludki… isegi peaminister nakatub kõigest karmidest kaitsemeetmetest hoolimata. Mis asi see siis on, mis meie seas möllab? Me usume vaktsiinidesse, nii nagu vanal ajal uskusid meie esiemad, et maarjapäeva laupäeval, 24. märtsil ja suurel neljapäeval ostetud rohud aidata kõige kindlamini. Kas ei ole vaktsiiniusus samapalju segast kui uskumuses, et maarjapäeval ei tohi magada, siis hakkavad kaelasooned kädisema, kui pead käändakse? Kas ei tule selle viirusetüve järel järgmine, mis meie kehas äratatud antikehade kontrollile enam ei allu? Ja hullem veel, ükskõik kui karme reegleid kehtestatakse, varsti ei allu sellele kontrollile ka inimesed ise? Vahel mõtlen, et ehk aitaks karu viisi unne suikumine kusagil kauges maakolkas metsatalus, et siis ärgates vaadata sellele kõigele tagasi nagu halvale unenäole? Ehk peaks katsetama vanarahva nõuannet, et “kes maarjapäeva hommikul kauaks magama jäeb, sellel tuleb karuuni selga”?
Pigem on siiski aeg ärgata, raputada endalt pidev koroonauudiste jälgimine ja kahaneva pangakonto numbrite rehkendus ja minnagi maarjapäevast aita magama. Minna magama oma metsatalu linnulaulust rõkkavasse nurgatuppa. Värvata internetikõrtsist endale tuttavate hulgast vabatahtlikud suvilised, üheskoos seltsis segasem ja lõbusam. Süüa suvekuudel seda, mida maa annab ja mida naabrinaine trepile oma kana- ja kitselaudast kannab. Päris suur hulk inimesi sedaviisi Lõuna-Eestis juba elabki.
Maarjapäeva kohta meeldib mulle veel üks Paistu lähedalt üleskirjutatud maarjapäeva hommikune hea õnne loitsimise viis. “Maarjapäe on jälle tähtis päe. Siis pead ülesse karuperse juure minema, pea välja pistma, raha kõlistama ja hüüdma: “Kõik maailm on minu!”“
Siinkohal selgitan igaks juhuks, et karuperse tähendas vanas rehielamus seda katuseharja otstes asuvat õhuava, ka unkaauguks kutsutut. Kust kõik halb välja läks ja hea sisse tuli. Sealt arvati peresse ka lapsi toodavat. Ja isegi kui rasketel aegadel palju minejaid on, siis hoiame pöialt, et meie riigi unkaaugud lahti hoitaks ja hea uue ilma saabudes palju lapsi sünniks.
